Uurimuse järeldustes sedastatakse, et kõige hiljutisema ÜRO kliimakonverentsi leppega eesmärgiks seatud kahe kraadi suurune globaalne soojenemine ei jäta Põhja-Jäämerele suveks jääkatet.

Arktilise merejää kiire taandumine on üks kõige vahetumatest märkidest, mis kinnitavad, et meie planeedil leiab aset kliimamuutus. Viimase neljakümne aasta jooksul on suvine jääkate kahanenud rohkem kui poole võrra ning kliimamudelipõhised simulatsioonid prognoosivad, et jooksva sajandi keskpaigaks võib ka seni alles jäänud suvejää haihtuda, kui kasvuhoonegaaside emissioone kiiremas korras kahandama ei hakata.

Hulk uuringuid on aga näidanud, et kliimamudelid alahindavad arktilise merejää sulamise tempot, mistõttu ei pruugi nood mudelid olla jääkatte tulevikuarengute kvantifitseerimiseks kõige sobivamad.

Selle kitsaskoha lahendamise korras prognoosib ajakirjas Science ilmunud vastne uurimus suvise arktilise merejää arengu tulevikku vahetult vaatlusandmete põhjal. Selleks uurisid autorid süsinikdioksiidi emissioonide ja Põhja-Jäämere suvise merejääkatte vahelisi seoseid ja leidsid, et need on omavahel lineaarses suhtes.

Nii saab üsna sirgjooneliselt arvutada välja, et iga istekoht näiteks Londonist San Franciscosse lendava lennuki pardal põhjustab umbes viie ruutmeetri arktilise merejää ärasulamise.

Mis puutub Põhja-Jäämere merejää tulevikku, siis rahvusvaheline kokkulepe piirata globaalset soojenemist kahe kraadiga pole piisav selleks, et Arktika ookeani suvine merejää alles jääks. Jääkatte vaadeldud soojustundlikkust silmas pidades kaob merejää terveks septembrikuuks pärast seda, kui atmosfääri on paisatud järgmised 1000 gigatonni süsinikdioksiidi. Sellist emissioonide hulka kasutatakse enamasti umbkaudse lubatavate emissioonide hulgana, mis on vajalikud kokkulepitud kahe kraadi suuruse globaalse soojenemise sihtmärgi saavutamiseks.