Selle uudise üks põnevamaid uudiseid oli paljude jaoks vast see, et Kopli lahes nähti kaht delfiini – sellist asja juhtub siinkandis harva.

Kuidas üldse juhtub, et säärane olend Läänemerre jõuab? Forte uuris asjatundjalt. Meie küsimustele vastab mereimetajate ökoloog Mart Jüssi.

Kui tihti delfiinid üldse Eesti vetesse jõuavad teadaolevalt? Aga meie lähedusse, nt Soome?

Delfiinid ei ole meil kuigi sagedased eksikülalised, kuid neid siiski nähakse – nii kord viie aasta jooksul. Eelmine delfiinivaatlus on aastast 2015, mil purjetajad nägid Väinameres delfiine. Kuna nad olid just ookeanilt tulnud, olid nad üsna kindlad selles, mida nägid.

Selles ongi põhiline nõks, et delfiini nähes ei mõtle Eesti inimene sageli selle peale, et tegemist on vaalaga, meil ju ei ole meres vaala! Nii võivad mitmed vaatlused hoopis hüljeste või puunottidena meelde jääda.

Tunnistan, et ega minagi ei oleks kindel, kui delfiini näeks. Soomes ja Rootsi nähakse neid loomi sagedamini, kuna seal on palju rohkem paate merel.

Samuti tundub, et rändavatele loomadele passib Rootsi ja Soome kaljune rannik enam, isegi Läänemere omad väikesed delfiinid – pringlid – käivad vahel Soomes ja Rootsis aga meil ei ole neid ammu nähtud. Vahemaad merel on delfiinide liikumise mõistes lühikesed, nii et kui nad juba siinkandis on, siis tõenäoliselt käiakse kõik kaldad läbi.

Kui Läänemeri on delfiinide jaoks üldiselt liiga külm ja mage, siis mis toitu nad taga ajada võiksid, et ikkagi just siia tulla?

Läänemere elustik on ookeaniga võrreldes vaesem ja vesi külmem. Tegelikult ei tee külm delfiinidele liiga, kui nad ookeani sukelduvad, on seal samuti sügavuses vaid mõni kraad sooja. Päris jääd nad muidugi väldivad, sest vajavad hingamiseks vaba vett.

Kuid ilmselt on ikka söögis küsimus, miks siiakanti vaalu vähe satub. Meil on vaid mõni liik sügavas vees elavat parvekala – kilu, räim ja meritint. Needki on levinud kohati ning ei toidaks ilmselt delfiine piisavalt.

Kevadel tuleb aga Atlandilt meie randa kudema tuulehaug. Kui delfiinid nendele parvedele järgnevad, võivad nad üpris kaugele Läänemerre jõuda. Söök ujub ju ees.

Kuidas delfiin end Läänemeres tunda võib? Ilmselgelt elus ju püsib.

Mage vesi iseenesest ei tee vaaladele midagi, vähemalt lühiajaliselt. Pikemalt magedas vees ujudes võib olla tal siiski ebamugav, sest nahk on kohastunud soolase veega ning mage vesi võib seal põhjustada muutusi. Natuke nii, nagu meie nahk hakkab ookeanivees olevast soolast kipitama.

Samuti on ilmselt tundlikud ka delfiini silmad, sest needki on kohanenud soolase veega. Väga pikaks kohalviibimiseks on neil aga vaja ka suhteliselt korralikku toitu, mida suure vaevata püüda saab.

Parvekala on kohati, merepõhjal elavaid mudilaid näiteks ilmselt delfiinid suures koguses püüda ei oska. Linnupetteks mõne.

Kust Kopli lahe delfiinid tulla võisid? Kui Soomes nähti kolme delfiini ja siin kahte, siis äkki üks hukkus vahepeal? Kas delfiinil on meie kandis palju ohtusid?

Lahed on tihti mereloomadele huvitavad, nemadki on uudishimulikud, kui nad tunnevad end muidu ohutult. Eks nad tulid merelt Tallinna linna vaatama.

Sageli ujuvad rannikumere delfiinid piki rannajoont ja otsivad madalamast veest süüa, avamereloomad on eraldi käitumuslik rühm, kes armastavad sügavat vett.

Nii ujutakse päevas vahest mitusada kilomeetrit maha, seekord siis märgati neid Kopli lahes, aga kus nad enne olid või kuhu suundusid, pole teada. Ilmselt on mingi seos nende Soome loomadega, aga ega kindel ei või olla, et need samad delfiinid on.

Üldiselt on nad mõõdukalt seltsivad ehk ujuvad väikestes rühmades, paarist paarikümne loomani, kuid ma olen näinud ka mitmesajapealist delfiinikarja. Kui nad on võõras kohas, on ebatõenäoline, et keegi läheb teiste juurest üksi rändama, ikka hoitakse kokku, sest nii on ohutum.

Selles võtmes mõeldes võib arvata, et Läänemerre tuli üks väike rühm delfiine sisse ja nad võivad olla omakorda jagunenud nõnda, et Soomes on vaadata kolm ja meil kaks looma.

Ei ole välistatud ka, et kolmas loom on õnnetu otsa leidnud, 2015. aastal Rootsis pikalt vaadeldud kaks delfiini lõpetasid mõlemad kalurite võrkudes, mida on rannikumeres kohati väga suurel hulgal.

Võimalik on ka kokkupõrge kiirpaatidega, tavalised laevad on neile loomadele tuttavad ja neid nad oskavad vältida. Selline kokkupõrge jõuab aga suure tõenäosusega lehtedesse, sest sealt ei pääse tervelt ilmselt ka paat. Lodan siiski, et elukas on elus ning kogu kamp leiab tee tagasi koduvetele.