Koopamaalingud aitasid tõestada salapärase jääaegse hübriideluka olemasolu

 (9)

Jääaegsed koopamaalingud kombinatsioonis muistse DNA analüüsidega viitavad rohkem kui 120 000 aastat tagasi elanud intrigeerivale hübriidpiisoniliigile.

Äsja avastatud piisoniliik, mis tekkis ürgveiste e tarvaste (nüüdisaegsete veiste väljasurnud eelkäijate) ja ürgpiisonite e stepipiisonite vahelisest läbikäimisest, sai hübriidliigi kohta üllatavalt hästi hakkama, vahendab Red Orbit.

Uurimuse juhtiv autor, Adelaide’i ülikooli juures tegutseva Austraalia ürg-DNA uurimise keskuse juhataja Alan Cooper märkis, et enamiku jaoks hübriidliikidest kujuneb ületamatuks takistuseks paljunemisele isasloomade sigimissuutmatus.

Cooperi osutusel on ürgveised (ld Bos primigenius) ja ürgpiisonid (Bison priscus) geneetiliselt üsna erinevad, kuid suutsid ometi saada järglasi, kes leidsid toonases looduslikus koosluses endale niši ja huvitaval kombel kujunesid kõige kogukamaks liigiks muude suurte imetajate kõrval, kes Euroopas jääaja lõpul aset leidnud väljasuremislaine üle elasid.

Üle elada ei õnnestunud neil mitte ainult jääaeg, vaid ka kümnete tuhandete aastate pikkune konkurents ürgpiisonite ja nende järeltulijate, nüüdisaegsete Euroopa piisonite e pürgidega, keda siiamaani mõnel pool looduses kohata võib.

Seotud lood:

„Higgsi piison“

Tõendid hübriidpiisoni olemasolust on olnud teadlastele nii kättesaamatud, et uurijad ristisid liigi naljatamisi „Higgsi piisoniks“ (ingl Higgs bison) pikka aega püüdmatuks jäänud subatomaarse osakese, nn Higgsi bosoni järgi.

15 aastat uurimistööd andis siiski viimaks tulemuse. Uurimine hõlmas Euroopa koobastest ning Uurali ja Kaukasuse mägedest leitud piisoniluudest kogutud DNA analüüsimist. Uuriti nii rakutuuma-DNA-d (mis pärineb mõlemalt vanemalt) ja mitokondrilist DNA-d (mis pärineb ainult emalt). „Me nägime, et rakutuuma-DNA on väga sarnane ürgpiisoni omale,“ selgitas Cooper. „Mitokondriline DNA rääkis meile aga ka teisest esivanemast — ürgveisest.“

See oli suur samm edasi, kuid kuna seni pole leitud ühegi hübriidliigi esindaja koljut, polnud uurijail võimalik öelda, milline võis loom välja näha ja millest toituda. Siin tulidki mängu koopajoonised, mis hiljuti žurnaalis Nature Communications avaldatud uurimuse järeldustele oluliselt kaasa aitasid.

Uurijad võtsid ühendust teadlastega, kes Prantsusmaal koopamaalingute kallal töötasid, ja küsisid neilt, kas nad on piisonite kujutiste juures täheldanud midagi ebatavalist, mis võiks viidata kunagise hübriidliigi olemasolule. Cooperi osutusel vastasid teadlased: „Viimaks ometi usub meid keegi! Oleme juba aastaid kolleegidele rääkinud, et koopa seintel on kujutatud kaht eri tüüpi piisoneid!“ Seni oli kujutatud liikide vahelisi erinevuseid selgitatud kunstiliste, kultuuriliste või stilistiliste erinevustega.

Kuni 18 000 aasta vanuste koopajooniste valmistamise periood klappis kokku raadiosüsiniku meetodil dateeritud piisoniluude vanusega, täiendades seega mõlema uurimissuunaga tegelevate teadlaste teadmisi.