Kombeks aastal 1718: enesetapja kaevati hauast välja ja lohistati kohtunike ette

 (15)
Kombeks aastal 1718: enesetapja kaevati hauast välja ja lohistati kohtunike ette
Surmatants oli keskajal püsivaid teemasid kunstis, sest selle ees olid kõik võrdsed. www.aeolus13umbra.com

Kellegi enesetapp on alati rängaks üleelamiseks tema omastele ja on selge, et ühiskond ei saa taluda seda, et inimesed endale käe külge panevad. Kuid veel kolmsada aastat tagasi sai enesetapja rängalt karistada ka pärast surma.

Aastal 1718 tundis Prantsuse talutüdruk Marie Jaguel end ummikusse jõudnuna. Ta oli kuuendat kuud rase, aga meest tal ei olnud. Ja neiu otsustas võtta mürki, tappes nii enda kui ka oma veel sündimata lapse.

Kuid tollane kohtusüsteem oli karm. Marie kaevati hauast välja ja tema surnukeha toodi ikkagi kohtu ette, vahendab Riikka Forsström sellealaseid raamatuid ajalehes Helsingin Sanomat. Enesetapus süüdi mõistetu lohistati seejärel piki tänavaid, turuplatsil lõikas timukas ta kõhu lahti ja näitas rahvale surnud loodet. Seejärel jäeti Marie surnukeha jalgupidi avalikku kohta rippuma, kuni surnukeha mädanes. Lõpuks veel põletati see tuleriidal.

Kristlik traditsioon on pidanud enesetappu nii kuriteoks kui ka patuks, kuna oli kindel arvamus, et enesetapja hing jõuab põrguleekidesse, vaid Jumalal on õigus otsustada elu ja surma üle. Selleks, et enesetapja hing ei jääks aga elavate ja surnute maailma vahele rändama, oli kohati ka komme tema rinnast teivas läbi lüüa.

Enesetapu idealiseerimine oli pigem asi, mida arvati seostuvat antiikaja paganlikkusega. Ja selleks, et enesetappe ära hoida, oli ette nähtud, et enesetapja vara kuulub konfiskeerimisele. Saksamaal oli ka kohati kombeks pista enesetapu teel end tapnu suurde vaati ja visata sellega jõkke. Inimlik tragöödia, mis enesetapu põhjuseks, enamasti isegi kaastunnet ei leidnud, kuigi oma au kaitseks on end tapetud ikka ja alati.

Seotud lood:

Aga ühiskond käis alla. "Olla, või mitte olla," on Hamleti dilemmaks Shakespeare'i näidendis, ajastul, mil inimesed hakkasid kahtlema kõikides senistes põhimõtetes.

Prantsusmaal on Conde printsi õuemeistri François Vateli enesetapp läinud omaette ajalukku. 1671. aastal, kui tema vastutada oli suur pidusööming Chantilly lossis, millele pidi saabuma ka Päikesekuningas Louis XIV ise, jäi kalalaadung hiljaks ja Vatel torkas mõõga oma südamesse. Kui ta aga juba surnult maas lebas, saabusid vankrid kaladega lõpuks väravast sisse. Mees oli end tapnud, kuna kartis oma au kaotamist, aga tulemus oli pigem tragikoomiline.

Vateli siiski kohtu ette vedama enam keegi ei hakanud.

Vateli enesetapp.https://atelier.leparisien.fr


17. sajandi lõpus pidas ka Inglismaa meedia debatti enesetapu lubatavuse üle, samas kui enesetappe nimetati ka "inglaslikuks haiguseks." Valgustusaja filosoofid aga jõudsid järeldusele, et enesetappu ei tuleks enam karistada, kuid seda õilistada ka polnud põhjust. Itaalia kriminaalõiguse teerajaja Cesare Beccaria jõudis 1764. aastal ka otsusele, et surnud inimese hilisem karistamine on mõttetu. Kuid enesetappudele lõpu tegemine püsis riikliku eesmärgina ja nii hakati enesetapu üritajaid sulgema hullumajja.

Goethe "Noore Wertheri kannatused" oli aga 1774. aastal ilmunud romaan, mis kogu Euroopa nutma pani. Goethet süüdistati lausa ensetapjate idealiseerimises. Ja paraku tõesti, kutsus Goethe esile enesetappude laine.

Midagi samasugust on olnud täheldada ka tänapäeval, kui meedia kuulsuste enesetappudest liiga vastutustundetult kirjutab. Terroristid võtsid esmalt Sri Lankas ja seejärel juba ka islamimaailmas 20. sajandi lõpuks moeks ka enesetapurünnakuid korraldada, pimestatuna ideoloogilisest vihast. Aga seda, et enesetapuga põhjustatakse ränki piinu oma omastele, idealistidest enesetapjad tavaliselt ei arvesta.