Kõige suurem reostuskatastroof, millest sa seni ilmselt kuulnud pole

 (57)
Kõige suurem reostuskatastroof, millest sa seni ilmselt kuulnud pole
Graanulid on igal pool. Pildil korjavad vabatahtlikud graanuleid kokku Hong Kongis aastal 2012. Need sattusid merre, kui taifuun pühkis laevalt merekonteinereidReuters/Tyrone Siu

Enne kui plastmass vormitakse millekski kasutatavaks, sünnib see maailma väikeste toorplastmassi graanulitena. Sellest ei ole eriti räägitud, kuid mõningatel andmetel moodustab kuni poole plastisaastest just see väike graanul. Kuna need jõuavad keskkonda tööstusest ja transpordist, siis on ka hooletusest, materjali liigutamisest ja ka pakkimisest paratamatult keskkonda jõudvate plastigraanulite kogus industriaalne.

On väga vähe uuritud, kui palju toorplastiku graanuleid täpselt keskkonda jõuab. Erinevad hinnangud on väga lokaalsed. Üks värskem uuring tõi näiteks välja, et ainuüksi Suurbritannia tehased kaotavad aastas 5-35 miljardit sellist graanulit.

2017. aastal põrkasid kokku kaks kaubalaeva ning õnnetuses pudenes merre 49 tonni plastmassist toodete tooraine graanuleid. See kogus oli nii suur, et kattis 2000 kilomeetrit Lõuna-Aafrika rannikut graanulitega (inglise keeles ka nurdles). Üksainus tehas lekitas koos reoveega Mehhiko lahte miljoneid graanuleid, nii et piirkonna rannad on plastikut täis.

Seotud lood:

Kuigi täpsem informatsioon plastigraanulite koguste kohta keskkonnas (veel) puudub, on teada, et tooraine moodustab väga suure osa kogu plastisaastest meie planeedil. Teisisõnu: tooraine kadu on üüratu ja plastikut jõuab keskkonda veel enne seda, kui toodetakse mingi asi, mis siis omakorda elutsükli lõpus loodusesse jõuab. Teadupoolest taaskasutab inimkond vaid mikroskoopilise osa plastmassist.

Mõned allikad hindavad, et pool kogu mikroplasti saastest on just toorplastmassi graanulid.

Pennsylvania osariigi ülikooli reostuseuurija Sherri Mason uurib mikroplastikut magevees ning tema sõnul on graanulid koguselt teine levinuim mikroplast, mida nad leiavad. Esimesel kohal on plastiktoodete lagunemisest tekkivad suuremad osakesed.

"Ma võin minna kuhu iganes rannale ja viie minuti jooksul leian ühe toorplastiku graanuli. Jõe kaldal vajan selleks kõige rohkem 10 minutit. Aga kui sa kord juba tead, missugune toorplasti graanul välja näeb, siis edaspidi leiad neid igalt poolt," ütles Mason väljaandele Quartz.

Kuna need graanulid on väikesed ja ümarad, siis on neid vahest raske kontrolli all hoida. Tuul puhub neid laiali, pakkimistehastest satub neid kanalisatsiooni, veekogudesse.

Välja pudenenud graanulid tehase juures Miriam Gordon

Kui selle materjali omaduse kõrvale panna tööstussektori sisuline hoolimatus, mida lobitöö ja riikide rahahuvi kinni mätsib, siis saamegi kokku ühe suurimatest reostuskatastroofidest. Et "meeleolu" luua, tuleks juurde lugeda veel naftajuhtmete leketest, kuid plastisaaste ulatus ja kaasnevad ohud on hullemadki!

Internet on täis lugusid sellest, kuidas mikroplastikut leidub tänaseks juba igal pool - ookeanipõhjas, mäetippudes ning arktika lumi-jää kubiseb plastisaastest! Seda on lindudes, loomades, inimestes...

Igatahes, tulles tagasi toorplastmassi graanulite ehk nurdlite juurde, siis ei ole võimalik probleemi ulatust ülehinnata. Kuna nende läätsesuuruste graanulite liigutamiseks kasutatakse torusid ja pumpasid, siis erinevatest ühenduskohtadest kasvõi rongivagunite laadimisel ja torude lahti ühendamisel lekib neid ümbritsevasse keskkonda (nagu vedelikkegi).

Rongide, autode, konteinerite laadimisel ja pakkimistehastes pudeneb osa materjalist paratamatult välja Miriam Gordon


Mure on aga selles, et need jäävad keskkonda praktiliselt igaveseks ajaks ja kanduvad igale poole.

Võib ju tunduda väike mure, väike leke, aga kui mõelda, et ainuüksi ühes Shelli (uues) toorplasti tehases on 3300 rongivagunit, mille laadimiseks torude ühendamisel "lekib" iga kord natuke graanuleid, siis on kogus summaarselt üüratu.

Maailmas, kus toorplastmassi on odavam osta kui taaskasutatud plastmassi ning kus Donald Trump külastab suure hurraa saatel värskelt kerkivat tehast ja kiidab 5000 töökoha loomist, samal ajal kui võimaliku saaste vältimiseks korralik regulatsioon ja lahendused puuduvad, on see suur probleem.

Suurkontsernid nagu Shell teenivad sellega ... miljardeid ning raha paneb rattad käima. Kui see üks tehas toodab aastas umbes 80 triljonit graanulit, siis kasvõi miljardite graanulite lekkimine ei ole selline "kadu" või "kahjum," et see pingutama sunniks, eriti kui järelevalve on alamehitatud ja regulatsioon auklik.

Eeltoodu on vaid köömes ning näiteid on loendamatul hulgal. Väljaandest Quartz saab lugeda ühte ülevaatlikumat lugu, klikkides SIIA, aga kui panna Google otsingusse sõna "Nurdles," saab üsna pea selgeks, et siin taga on väga suur probleem, mis muu keskkonnamure taha kuidagi varju on jäänud.

Mis päriselt nukraks teeb on see, et vabatahtlikud üle kogu Maa tegelevad planeedi koristamisega. Kord juba loodusesse sattunud reostuse kokku korjamine on vaevaline. Aga kogu see tegevus on justkui päid tagasi kasvatava lohe tapmine muinasjutus, sest teises otsas poetab või lekitab tööstus keskkonda rohkem saastet, kui kõik vabatahtlikud kokku suudavad korjata.

Täiesti omaette teema on muidugi see, et mis saab edasi kokku korjatud prügist ja kui tulus on prügi kokku korjamine ühes riigis, kui teises prügiautosid jõkke tühjendatakse... Samas ei saa see olla vabanduseks ka ise reostada või reostust koristamata jätta.

Nukker teema üldiselt!