Kes saab endale lubada keskkonnasäästlikku toitumist?

 (19)
Lapsega kodus
Sööma!Foto: Ilmar Saabas

„Rohelised“ toitumissoovitused võivad olla järgimiseks liiga kulukad lausa viiendikule maailma elanikkonnast.

Kliimateadlased soovitavad meil tungivalt süüa rohkem taimset toitu ja vähem liha, et sel moel aidata vähendada süsinikuheitmeid. Sellega seoses avaldas rühm uurijaid kogu maailmast tänavu juhendi soovitustega keskkonnasäästlikuks toitumiseks.

Nende soovituste kohaselt läheb kõige taskukohasem „roheline menüü“ maksma 2,84 dollarit (u 2,57 eurot) päevas.

Umbes 1,68 miljardi inimese jaoks — s.t, 22,3 protsendi ehk rohkem kui viiendiku jaoks maailma elanikkonnast — ei ole see aga rahaliselt teostatav, selgub uuringust, mis ilmus teadusajakirjas The Lancet: Global Health.

Algsed soovitused kirjeldavad toiduvalikut, mis hõlmab ohtralt puu- ja aedvilja. Teadlaste osutusel peaksime suurema osa eluks vajalikest valkudest ja rasvadest saama taimsest toidust, küllastamata rasvhappeid ammutama mereandidest ning süsivesikuid täisteraviljatoodetest.

„Me olime tõenäoliselt kõik väga rõõmsad, kui nägime toitumissoovitusi, mis esmakordselt võtsid arvesse nii inimeste kui ka planeedi tervist,“ märkis uurimuse juhtiv autor, toidupoliitikauuringute rahvusvahelise instituudi IFPRI vanemteadur dr Kalle Hirvonen. „Samas on mu kaasautoritel ja mul endal palju tööalaseid kogemusi madala sissetulekuga riikidest, mistõttu meil tekkis küsimus, kas inimesed riikides nagu Etioopia, Nepal või Nikaraagua saavad endale sellist toiduvalikut üldse lubada.“

Seotud lood:

Kesine toiduvalik on üks juhtivaid surmade põhjuseid maailmas — nii toitainerikka toidu nappuse kui ka tervistkahjustava toidu liigse tarbimise tõttu. Toitumisega seonduvad probleemid tuleks viia kooskõlla kliimasõbralike toitumissoovitustega, leiavad uurijad. See peaks omakorda aitama vähendada põllumajandusega seonduvat süsiniku-jalajälge.

Uuringust nähtub, et see osa sissetulekust, mille inimesed kulutavad toidule, on regiooniti erinev. Põhja-Ameerika elanikud kulutavad toidule kõige väiksema osa oma sissetulekust, samas kui Saharast lõuna poole jäävates Aafrika riikides on kulutused toidule kõige suuremad.

Puu- ja juurviljad maksavad kogu maailmas kõige rohkem, neelates keskeltläbi 31% leibkonna sissetulekutest. Kõrgema sissetulekuga riikides on puu- ja juurviljadele kuluv summa seejuures proportsionaalselt suurem kui väikese sissetulekuga riikides.

Suuruselt järgmine osa sissetulekutest kulub kaunviljadele ja pähklitele; sellele järgnevad liha, munad, kala ja lõpuks piimatooted.

Loomseid saaduseid hõlmavate toiduainerühmade — piimatoodete, liha, munade ja kala — kombineerimisel osutus menüü kogumaksumus suurimaks väikese sissetulekuga riikides, kõige väiksemaks aga keskmise või kõrge sissetulekuga riikides.

Dr Hirvonen tunnistas, et teda mõnevõrra üllatas asjaolu, et kulutused toidule riigiti veelgi erinevamad polnud. Sissetulekute erinevused on vahetus seoses toiduainete taskukohasusega, kuid tervislikumate ja keskkonnasäästlikumate toiduvalikute propageerimine ei piirdu majanduslike tegurite arvessevõtmisega.

Inimeste toiduvalik kipub muutuma käsikäes riigi jõukuse suurenemisega, kuid kummalisel kombel ei tähenda see reeglina suuremat keskkonnasäästlikkust või tervisenäitajate paranemist, nentis dr Hirvonen. Pigem kaldutakse endiseid tärkliserikkaid põhitoiduaineid asendama liha ja töödeldud toiduainete ülemäärase tarbimisega.

„Kõigile oleks parem, kui kasvava majandusega riikide üleminek uutele toiduainetele võtaks teistsuguse suuna,“ osutas ta, „näiteks sellise tasakaalustatud toiduvaliku poole, mis hõlmab küllaldaselt puu- ja juurvilju ning mõõdukalt loomseid toiduaineid.“