Rõhutame, et antud analüüs keskendub suurematele loomadele. Sellise piiritluse põhjused on pigem praktilist kui filosoofilist laadi: mõnede hinnangute järgi on planeedil praegu ja on alati olnud määravaimaks elusorganismide domeeniks bakterid.

Teisalt ütlevad hinnangud, et neli igast viiest loomast planeedil on ümarussid ehk nematoodid, mistõttu võib oletada, et laialdane levimus, suur arvukus ja mitmekesisus pole “domineerivaks” eluvormiks olemise juures peamised eeldused. Inimmõistuse jaoks on suurekasvulised ja karismaatilised organismid lihtsalt kergemini hoomatavad.

Menuka ulmeklišee kohaselt võivad meie lähimad sugulased esikloomaliste seas piisava aja jooksul ja sobivates tingimustes õppida kõnelema ja kasutama sarnaseid tehnilisi lahendusi. Palju tõenäolisem on paraku, et ahvid surevad välja enne kui meie.

Juba praegu on inimene ainus inimlaste liik, mis pole ohustatud või suisa väljasuremisohus, ja pole tõenäoline, et mõni suurte ahvide haruldane ja habras asurkond (või mõni muu liik, kellel on meiega sarnased elementaarsed füsioloogilised vajadused) võiks üle elada mis tahes kriisi, mis inimliigi Maa pealt pühib. On ju suurtel ahvidel kõige suurem tõenäosus nakatuda mõnda uutest haigustest, mis inimkonna hävitada võiksid.

Kõigist liikidest, mida võinuks mõnes meie planeedi ajaloo etapis pidada dominantseks, iseloomustavad märkimisväärne arukus ja käeline osavus ainult inimest.

See tähendab, et taolised omadused pole loomade hulgas domineerimiseks vajalikud ja nende tekkimine evolutsiooni käigus pole eriti tõenäoline. Evolutsioon ei “eelista” neid omadusi nende endi pärast, vaid ainult juhul, kui need soodustavad ellujäämist ja edukamat paljunemist.

Seega oleks väga eksitav kujutleda meie mantlipärijaid eriti arukate või seltsivatena, kõnevõimelistena või inimesega sarnasel moel tehniliselt taiplikena.

Pigem võime olla üsna kindlad, et planeedi järgmisteks valitsejateks ei kujune kõnelevad šimpansid; midagi täpsemat on tulevase “looduse krooni” kohta väga raske kindlalt väita.

Meie planeeti on ajaloo vältel tabanud mitu massilise väljasuremise lainet. Igale sellisele lainele järgnenud liigiline mitmekesistumine toimus suhteliselt kiiresti ja uute liikide nn erisuunalise kohastumise (ingl adaptive radiation) käigus tekkis palju uusi vorme, millest paljud ei meenutanud sugugi kataklüsmides ellu jäänud eellasliike, millest nad põlvnesid.

Nt u 250 miljonit aastat tagasi aset leidnud Permi väljasuremislaine (mis tappis 90% kõigist mere- ja 70% maismaa-elulistest liikidest) üle elanud roomajate põhjal poleks olnud kuidagi võimalik prognoosida neist põlvnevate seltside — pterosauruste, dinosauruste, lindude ja imetajate — täpset olemust.