Kas see on lõpp? Maailma suurimale elusorganismile Suurele Vallrahule kirjutati hüvastijätukiri

 (30)
Kas see on lõpp? Maailma suurimale elusorganismile Suurele Vallrahule kirjutati hüvastijätukiri
Snorgeldaja Queenslandi lähistel Suure Vallrahu kohal meres. Reuters

Suur Vallrahu on surnud. Vähemalt väidab nii keskkonnaspetsialist ja kirjanik Rowan Jacobsen, kes on ajakirjas Outside vallrahule järelehüüde kirjutanud. Ta sõnab seal, et korallrahu "suri 25 miljoni aasta vanusena pärast pikka haigust."

Nagu Forteski oleme varem vahendanud, aitas Suure Vallrahu Jacobsoni poolt väidetavale hukkumisele kaasa korallide pleekimine, mida omakora põhjustas maailmamere vee temperatuuri tõus. Suurt Vallrahu on loetud ka seitsme loodusliku maailmaime sekka.

Kui Jacobseni emotsionaalse järelehüüde ja rahu lõplikult surnuks tunnistamisega pole kõik päri, siis sellega ollakse kõikjal nõus, et olukord on hullemast hullem. Mais kirjutas Washinton Post teadlaste andmetele tuginedes, et surnud on umbes kolmandik korallidest ning 95% eraldiseisvatest rahudest on mingil määral pleekinud. Suuremalt jaolt on pleekimine ja korallide surm mõjutanud Suure Vallrahu kesk- ja põhjaosa, kus vesi on soojem.

Jacobsoni järelehüüdes öeldakse, et suurema osa oma eluajast "oli Suur Vallrahu maailma suurim elav stuktuur ning ainus "elusolend", keda võis ka kosmosest palja silmaga näha." Austraalia idaranniku lähedal asuv Suur Vallrahu on 2200 kilomeetrit pikk ning koosnes 2900 eraldiseisvast rahust ja 1050 saarest. Suur Vallrahu on kogupindalalt suurem kui Suurbritannia ning selle bioloogiline mitmekesisus ületas kogu Euroopa oma - üle 1600 kalaliigi, 3000 liiki molluskeid, 450 liiki koralle, 220 liiki linde ja 30 liiki vaalasid ning delfiine.

Seotud lood:

Suur Vallrahu sündis miotseeni ajastikul (see oli 23 - 5,3 miljonit aastat tagasi), mil Euroopasse tekkisid näiteks Alpid.

Jacobsen kirjutab, et korallide massilist pleekimist märgati esmakordselt aastal 1981. Korallid saavad oma imeilusad värvid ja palju toitaineid vetikatelt, mis nende pinnal elavad. Vetikad toodavad fotosünteesi tulemusena suhkruid, millest korallid toituvad. Kuid kui temperatuurid on liiga kõrged, toodavad vetikad liiga palju hapnikku, mis on suures kontsentratsioonis mürgine ning korallid peavad seetõttu vetikad endast eemale tõukama. Ilma vetikateta tõmbuvad korallid aga valgeks ja hakkavad nälgima. Kui temperatuurid normaliseeruvad, leiavad korallid endale uued vetikad ja olukord normaliseerub, ent ilma vetikate abita surevad nad mõne kuu jooksul.

Sajandivahetuseks olid massilised pleekimised juba täiesti tavaliseks saanud, kirjutab Jacobsen. Umbes kümme aastat tagasi saadi ka aru, et korallide hukkumise põhjuseks pole mitte ainult soojenev maailmameri, vaid ka vee kasvav happelisus - ookeanidesse imendus atmosfäärist üha rohkem süsinikku ning happed hakkasid elavat korallrahu lahustama.