Karpkala evolutsioon kulges "tagurpidi"

Madagaskarile asustatud soomusteta peegelkarbid taastasid oma soomuskatte kõigest saja aastaga.

Liikide evolutsioonilised muutused ilmnevad reeglina väga aeglaselt, kuid vahel võivad need olla ka silmapaistvalt kiired. Seda tõestas hiljaaegu karpkala varal läbi viidud uuring, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Tavalise karpkala Cyprinus carpio keha on kaetud soomustega nagu enamikul teistelgi kaladel, kuid keskajal hakkasid karpe kasvatanud mungad aretama vähese soomusega karpkalu, keda on kergem toiduks valmistada. Nõnda sündis peaaegu soomusteta nn peegelkarp.

1912. aastal alustati peegelkarbi kasvatamist Madagaskari saare kalakasvandustes, kust kala levis kiiresti ka looduslikesse veekogudesse.

Juba 1950. aastatel aga märgati, et Madagaskari peegelkarbid ei olnud enam nii soomusevabad nagu kunagi saarele toodud esimesed isendid.

Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uurimustöö tarvis kogusid teadlased ligikaudu 700 Madagaskari karpkala.

Nende vaatlemisel selgus, et 65% kaladest olid täieliku soomuskattega, ehkki nende genotüübis oli endiselt alles geneetiline mutatsioon, mis muutis nende eellased soomusvabadeks peegelkarpideks.

Seega olid karpkalad läbinud evolutsioonilise "taandarengu" kõigest saja aasta ehk 40 põlvkonna vältel.

Metsikult elavale kalale pakuvad soomused paremat kaitset nii kiskjate kui ka parasiitide eest ning seesugune keskkonnast tulenev surve oligi soomuste taastumise põhjuseks.