Kaks meest, kes arvasid, et skisofreeniat saab ravida soolestiku eemaldamise teel

 (9)
Kaks meest, kes arvasid, et skisofreeniat saab ravida soolestiku eemaldamise teel
https://sessionaltherapist.com

Louis Pasteuri 1860. aastate kuulsad eksperimendid nagu luigekaela kujuliste kaeltega pudelid, mille abil ta näitas, et puljongis ei teki iseeneslikult mikroorganisme, veensid paljusid toonaseid juhtivaid teadlasi tema püstitatud pisikutekkeliste haiguste teooria õigsuses. Pasteur oli koguni nii edukas, et lükkas käima kõikvõimalike haiguste tekitajate tuvastamise võidujooksu.

Paraku juhtis taoline ind aga mõned uurijad otsima mikroobseid põhjustajaid haigustele, mille kohta me nüüdisajal teame, et neil on oluliselt keerulisemad põhjused. Selliste tõbede hulka kuuluvad skisofreenia ja muud vaimse tervise häired, vahendab smithsonianmag.com.

Kaks uurijat, Bayard Holmes ja Henry Cotton, uskusid vankumatult, et skisofreeniaga seonduvat atüüpilist käitumist ja probleeme tegelikkuse adekvaatse tajumisega põhjustab mingisugune toksiin. Nende püstitatud hüpoteesi kohaselt tekitas seda ajule mürgina mõjuvat toksiini organism ise.

Teineteisest sõltumatult üritasid nii Holmes kui ka Cotton skisofreeniat ravida, lõigates patsientidest välja elundeid, mida nad haiguse tekitamises kahtlustasid. Holmes keskendus sooltele; Cotton eemaldas lisaks hambaid, kurgumandleid, sapipõisi, emakakaelu, käärsooli, kilpnäärmeid ja muid kehaosi, meenutab ajakiri Journal of Medical Biography.

Seotud lood:

Mitte kõik „autointoksikatsiooni“ ehk isemürgitumise hüpoteesi pooldajad polnud ühel meelel küsimuses, mis aine täpselt endast taolist looduslikku hallutsinogeeni kujutab või kust see pärineb. Mõned olid veendunud, et toksiini tekitavad inimorganismi enda näärmed ja elundid, samas kui teised uskusid, et taju mõjutavaid kemikaale tekitavad hoopis patsiendi nakatanud bakterid. Holmes ja Cotton kuulusid teise arvamuskonda.

Kui ta poeg skisofreeniasse haigestus, otsustas Holmes, kellel puudus igasugune psühhiaatriline haridus, pühendada oma ülejäänud elu vaimuhaiguse tundmaõppimisele. 1916. aastal otsustas ta, et skisofreeniat põhjustab teatud bakterite vohamisest johtuv soolkonna ummistumine. Bakterid eritasid tema hüpoteesi kohaselt toksiini, mis Holmesi arvates pidi olema histamiin. Holmesi pakutud lahenduseks oli seedekulgla igapäevane lahtilõikamine ja puhtaksloputamine ussjätke kaudu.

Õnnetuseks suri Holmesi poeg Ralph, kelle peal ta seda protseduuri katsetas, neli päeva pärast ravikuuri algust komplikatsioonidesse. Holmesi see ei heidutanud ja ta jätkas protseduuri mõjude uurimist 22 patsiendi peal. Duke’i ülikooli uurija Jonathan Davidson kirjutab eelpoolviidatud artiklis, et Holmes kinnitas mitut edukat paranemist, aga ka kahe patsiendi surma. Oma poja juhtumi jättis ta meditsiinilistes aruannetes kajastamata.

Cottoni edu polnud suurem, ehkki ta oli pärast arstiameti omandamist 1899. aastal Marylandis spetsialiseerunud psühhiaatriale. New Jersey osariikliku Trentoni haigla juhatajana töötades sooritas ta hämmastava hulga lõikuseid ning hooples rohkem kuni 80 protsendini küündiva paranemiste osakaaluga, mööndes samas 25-30 protsendilist suremusmäära.

Nüüdisajal võivad toonased meetodid tunduda üle mõistuse jõhkrad, kuid omas ajas mõjusid need tõenäoliselt nii uljalt kui ka uuenduslikult.