KAART: Kuidas levis katk läbi keskaegse Euroopa, ka Eestisse välja

 (28)

Must surm 1346-1353 oli ilmselt ajaloo rängim haiguspuhang, nõudes lühikese ajaga Euroopas, Aasias ja Aafrikas 75 kuni 200 miljonit inimelu, aga ta polnud kaugeltki esimene ega viimane selline pandeemia. Eesti nägi tapvat katkupuhangut veel 1710. aastal.

Wikipedia esitleb Musta Surma levikut veidi teises rütmis:

vaata siia.

Justinianuse katkuks kutsutakse esimest laiaulatuslikku muhkkatku pandeemiat, mis ajavahemikus 541 kuni 750 meie ajaarvamise järgi tappis esmalt 40 protsenti Konstantinoopoli elanikest, seejärel levis aga kahe sajandiga üle kogu Euroopa ja põhjustas rahvaarvu vähenemise ligemale 50 protsendini. Kuna samasse aega jäi Rooma impeeriumi lõpuga kaasnenud segadus, ei ole sellele pandeemiale alati isegi suuremat tähelepanu osutatud. Kas haigus jõudis ka Eestisse?

Kaheksa sajandit hiljem ründas muhkkatk Euroopat uuesti. Pääsenud valla Hiinas millalgi 1330. aasta paiku, kandus ta esmalt Kesk-Aasiast Krimmi poolsaarele, kus 1345-1345 Kaffa linna piiranud mongolid nakatasid ka linna kaitsjad muhkkatku, surnukehi üle linnamüüride lennutades. Edasisele levikule aitasid juba kaasa laevades elunenud rotid ja haigestunud meremehed, seejärel levis haigus juba piiramatult. Haigust tekitas Yersinia pestis nimeline bakter, mida kandsid edasi rottide abil levinud kirbud ja siis levis haigus juba ka inimeselt inimesele.

Seotud lood:

Krimmist levis haigus Bütsantsi aladele, sealt sügisel 1347 Itaalia sadamalinnadesse, kusjuures Itaalia suurematest linnadest väidetavalt vaid Milano suutis drastiliste turvameetmetega haiguse eemal hoida. Haiguse kiire levik üle kogu mandri-Euroopa ja ka Briti saartele kinnitas tihedat läbikäimist Euroopa erinevate regioonide vahel, kui videot vaadata, siis Skandinaaviasse jõudis must surm kolm aastat, Eestisse kuus aastat hiljem. Ja tuleb välja, et Poola riik suutis ka omi piire sulgedes hirmsaimast haigushoost pääseda. 

14. sajandi keskpaiga Must Surm nõudis Euroopas kuni 30 miljonit, maailmas ehk isegi 75 kuni 100 miljonit inimelu, tappes iga kolmanda-neljanda inimese. Haigus jätkas ka uusi puhanguid läbi sajandite, Pariisis hinnanguliselt iga kolme, Inglismaal iga viie, Venemaal iga kuue aasta tagant. Veneetsiat räsis järgmise kahe sajandiga vähemalt 22 katkupuhangut. Ka kultuurilised barjäärid ei takistanud: Mekasse jõudis Must Surm 1349.aastal.  Ameerikasse jõudis katk küll nähtavasti sajandeid hiljem, alles koos konkistadooridega.

Eestit rüüstas viimane suurem katkupuhang aastail 1710-1713, olles seitse aastat varem valla pääsenud Ungaris, levides seekord Poolasse, Preisimaale, Leedusse, Liivi- ja Eestimaale, haiguse peamiseks levitajaks olid nähtavasti rotid ja sõjamehed. Eestis suri ligi 200 000 inimest, ehk ligi 60 protsenti elanikkonnast, kuigi haigust võimendas ka samasse aega sattunud ulatuslik näljahäda (põhjuseks ikaldus ja ikkagi ennekõike Põhjasõda). Põhja-Eestis suri katku 70-82 protsenti elanikest. Pääsesid peamiselt suurtest teedest eemal asunud, isoleeritud külad. Suri ka kolmandik Stockholmi ja Helsingi elanikest. 

Prantsusmaal nähti viimast katkuepideemiat 1720. Moskvat rüüstas suur katkuepideemia veel 1770-1772, tappes oletatavalt kolmandiku elanikest.

Kolmandaks suureks katkupandeemiaks on 1855. aastal Hiinast levima hakanud ja Indias kümme miljonit inimest tapnud haigushoog, mis jõudis ka USA-sse ja pole sealt tänase päevani lõplikult kadunud. Hiinas isoleeriti veel tänavu terve linn ühe muhkkatkujuhtumi tõttu.