Jaapanlased oma peaaegu iga-aastast teguviisi jahiks või vaalapüügiks ei nimeta. Nad ütlevad, et on vaja võtta bioloogilisi proove, mille analüüsimise tulemusena saab mere ökosüsteemide struktuuri ja dünaamikat paremini mõista.

Vaalu on vaja tappa seepärast, et teada saada, kui vanad nad on, mida saab omakorda hinnata selle järgi, kui suured on nende kõrvades olevad vaigutropid, kirjutab IFLScience. Veel on vaja hinnata vaalade maosisu ja ka nende rasvakihi paksust ja kogumassi, mille järgi saab teada looma tervisliku seisundi. Sellisel viisil, et loomad ellu jäävad, pole jaapanlaste teatel niisugust teadust teha võimalik. Kui teadusuuringud tehtud, läheb vaalade liha lettidele.

Kokku sihtisid jaapanlased harpuunidega 344 vaala, aga 11 looma suutis plehku panna.

Antarktika kääbusvaalal pole rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) nn punases nimekirjas omaette sissekannet, kuna nende populatsiooni välja arvutamiseks pole piisavalt andmeid.

Mõistagi on jaapanlaste tegu kriitikat pälvinud, kuid nad pole ainsad, kes vaalu püüavad. Ka Norra ja Island tegelevad endiselt vaalapüügiga majanduslikel ajenditel täiesti avalikult ilma teaduse maski taha pugemata. Norralased tõstsid oma aastase vaalapüügikvoodi tänavu 1278 kääbusvaala peale (see liik ja Antarktika kääbusvaal on sugulased). Sunday Morning Heraldi teatel soovivad ka jaapanlased jälle kommertsvaalapüügiga tegelema hakata ja plaanivad järgmise 12 aastaga püüda 4000 vaala.