Ilmneb, et võrreldes 2000. aastaga on miinimupalk kommunistlikus Vietnamis kerkinud 17 korda kõrgemaks, samas kui uus koorem tabab ennekõike just välisinvestoreid, kes odavama toodangu nimel on oma tootmise seni odava tööjõuga riiki üle viinud.

Alates 1. jaanuarist 2015 peab miinimumpalgana linnades nagu Hanoi või Ho Chi Minh maksma kuus töölisele peo peale 3,1 miljonit dongi. Euroopa rahas oleks see 117 eurot. Maapiirkondades oleks miinimumpalk küll veelgi madalam, 2,15 miljonit dongi. Jaapani ettevõtjate assotsiatsioon on avalikult protestinud, et palkade tõus püsiks siiski alla kümne protsendi, kuna inflatsioon on ju stabiliseerunud viiel protsendil.

Samas on välismaised ettevõtted niigi maksnud töötajaile rohkem kui miinimum nõuab. Aga streigiliikumine saab sellest vaid lisahoogu. 12. novembril marssis Hai Phongi jalatsivabrikus streigiks töölt välja 1000 inimest, oktoobris streikisid lõunakorealastele kuuluva Vietnami kotivabriku 4000 töölist. Streigid on selles kommunistlikus riigis aga keelatud, ehk nende korraldajaid ähvardab vanglakaristus. Kui neid vaid tuvastada suudetakse.

Vietnamis tegutsev USA kommertskoda prognoosib, et 2020. aastaks võib miinimumpalk kerkida Vietnamis 4,99 miljoni dongini (ehk 188 euroni) kuus, mis küündiks enamvähem Hiina Qingdao, Filipiinide Manila või India New Delhi tasemele.

Muide Venemaa maapiirkondades on miinimumpalk sel aastal 5554 rubla ehk 100 eurot, Moskvas 12600 rubla ehk 227 eurot. Eestis on miinimumpalk 2014. aastal 355 eurot. Luksemburgis oli statistikaameti andmetel tunamullu miinimumpalgaks 1874,19 eurot, Prantsusmaal 1430,22 ja USA-s 952,46 eurot. Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Norras näiteks miinimumpalka kehtestatud ei ole, aga keskmine palgatase on siiski ülitugevat läänemaist klassi.

Mõni ime, et paljud ettevõtted on tootmise Aasiasse üle viinud.

---

PS! Loo alustuseks lisatud, mõne aasta taguse video, kiidusõnu Nike'i tehasest Vietnamis tuleb siiski mõningase irooniaga võtta.