INTERVJUU | Putukateadlane Mati Martin: suure õnne korral võib Eestis peagi kohata mitmeid haruldasi kiililiike

 (3)
INTERVJUU | Putukateadlane Mati Martin: suure õnne korral võib Eestis peagi kohata mitmeid haruldasi kiililiike
Isane sinisilm-tondihobu (Aeshna affinis)Robert Geerts, Wikipedia CC BY-SA 3.0
  • Eestisse juba jõudnud uued kiililiigid on leiutanud uued ellujäämisvõimalused

Euroopas on täheldatud paljude liikide levila piiri nihkumist põhja suunas, kuna kliima soojeneb ja ka kiilipopulatsioonid ise taluvad madalamaid temperatuure, ütles intervjuus Huvitava Bioloogia Koolile entomoloog ja Eesti parim kiiliekspert Mati Martin.

Lõppeval aastal leiti Pärnumaalt Kabli linnujaama mõrrast Eesti esimene paju-lõunakõrsik. Kus on selle kiililiigi tavapärane levila ja kas tema jõudmine meie aladele oli entomoloogide jaoks oodatud sündmus?

See on Euroopas endeemne liik, kelle senine levik on piirdunud Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa ning kitsa alaga Põhja-Aafrikas. Viimastel aastatel on paju-lõunakõrsik hakanud laiendama oma levilat põhja ja ida suunas ning jõudnud idas Ukrainasse. Leedus oli teada mitu püsipopulatsiooni juba aastaid tagasi, Lätist leiti liik esmakordselt 2013. aastal ja käesolevaks ajaks on teada 13 leiukohta Edela-Lätis, Riiast lõunas.

Seda liiki sai oodatud juba mitu aastat. See, et liik lõpuks meile jõudis on muidugi üllatus, aga suurem üllatus on, et neid oli nii palju ja et nende hulgas oli nii isaseid kui emaseid. Tavaliselt jõuavad meieni esmalt isased ja üksikuna.

Eestist esmakordselt umbes 30 aastat tagasi leitud rohevööt-kuningkiili ja siit kõigest kümmekond aastat tagasi Teie poolt avastatud kollvööt-kuningkiili näol ei ole enam tegu suurte haruldustega. Kuivõrd tõenäoline on, et ka paju-lõunakõrsik võiks meie kiilifaunas peatselt püsivalt kanda kinnitada?

Selle liigi bioloogia on väga huvitav. Emane muneb munad pajude, harvem ka teiste lehtpuude, vee kohale ulatuvate okste koore sisse lõigatud süvenditesse, kus need talvituvad. Kevadel kukuvad koorunud vastsed otse vette. Selline käitumine munemisel aga ei võimalda neil soojalembestel liikidel põhjapoole levida, sest munad talvel külmuvad.

Nüüd on aga nähtud emaseid munemas hoopis pilliroo vartesse, küll üleval pool veepiiri, aga sel juhul võivad munad jääda talvel lume alla ja nii elus püsida. Selline käitumise muutumine ja ilmselt ka soojemad talved on võimaldanudki liigil põhjapoole levida.

Et Eestist leiti sel sügisel üle kümne isendi kahest kohast (Kabli ja Matsi) ja nii emaseid kui isaseid, võib loota, et see liik ka meil püsima jääb. Meie aladel on liigi lendlus augustis ja septembris, võib-olla isegi oktoobri alguseni. Nii et tuleks käia kiile jahtimas ka hilissügisel.

Jääb mulje, et viimastel aastatel on meilt uusi kiililiike leitud pea igal aastal. Kas siin mängivad rolli eelkõige kliimamuutused või on põnevate leidude taga meie loodusvaatlejate üha suurenev huvi kiilide vastu, millele on kindlasti kaasa aidanud Teie poolt kümmekond aastat tagasi koostatud kodumaine kiilimääraja?

Ma arvan, et mõlemad. Euroopas on täheldatud paljude liikide levila piiri nihkumist põhja suunas, mõnedel liikide isegi taandumine lõunast. Nii et kliima tingimused avaldavad siin kindlasti mõju. Samas ei ole välistatud muutused ka kiilipopulatsioonides endis, siis madalama temperatuuri talumise suunas. Suur osa uute liikide leidmisel on ka hobifotograafide arvu kasvul ja makrofotograafia laialdasemal levikul.

Ükski uurija ei suuda käia läbi neid kohti, kuhu juhtuvad hobifotograafid, sest looma tabamine looduses on juhuslik. Kui juhuse otsijaid on palju on ka tulemusi rohkem. Kindlasti on oma osa ka kiilimäärajal.

Kas on veel mõni kiililiik, kelle leidmine Eestist on ilmselt lähiaastate küsimus? Millistest elupaikadest ja millal tasuks neid kiile otsida?

Ma arvan, et sellist kiiret liikide arvu kasvu nagu on olnud paar viimast aastat vist loota ei ole. Üldiselt tasub uusi liike otsida Lääne-Eestist, sest mööda mererannikut nad tavaliselt liiguvad.

Suure õnne korral võiks tulevikus Eestist leida rändliike tondihobude hulgast, nagu sinisilm-tondihobu (Aeshna affinis) või pruunvööt-kuningkiili (Anax ephippiger). Väiksematest kiilidest võiks meieni jõuda veel soo-loigukiil (Sympetrum depressiusculum), kuid tema märkamine teiste loigukiilide seast on juba raskem. Kõigi ülejäänud liikide levila piirid jäävad juba Leedu lõunaossa. Aga üllatused võivad alati ette tulla.

Kuuldavasti on Teil koostamisel uus kodumaine kiilimääraja. Kas siinsed kiilihuvilised saavad uue kiilihooaja vastu võtta uue määrajaga ja mille poolest see 2013. aastal koostatud Eesti kiilide määrajast erineb?

Tõesti selline plaan on. Aga see raamatu tegemine on veel üsna algjärgus. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis ehk tõesti juba kevadeks võib uut raamatut loota. Planeeritud on see raamat veidi teistsugusena võrreldes määrajaga, aga eks näe, mis lõpuks välja tuleb.