Võtame näiteks kuulsa seitsmeaastase tüdruku juhtumi. Ta kaotas sõrmeotsa, kui torkas sõrme oma venna jalgratta kodarate vahele. Arstid otsustasid otsa tagasi kinnitada. Kaheksa nädalat hiljem oli viga saanud sõrmeots küll surnud, kuid selle asemele oli tekkinud uus.

Täiskasvanutega selliseid asju ei juhtu. Kui suudaksime mõista, miks see nii on, võiksime kunagi õppida kaotatud jäsemeid taastama.

Teadlased on avastanud, et inimeste sõrmedes leidub selliseid rakke, mis korrektsel aktiveerimisel suudavad kudesid tagasi kasvatada.

See tähendab, et peame põhjalikult uurima, mis eristab laste ja täiskasvanute vastavaid rakke. Kas lastel on neid lihtsalt rohkem? Kas need aktiveeruvad teistsugustel tingimustel?

Selgitamaks välja, kas keskkonnategurid soodustavad või pärsivad rakkude regeneratsiooni, on teadlased võtnud vaatluse alla rakkude taastamise tõelise eesrindlase vöödilise daanio (ld Danio rerio, ingl zebrafish) ja hiirte rakud.

Kuid tundmaõppimist ei nõua mitte ainult rakud ja protsessid. Taastuvatele rakkudele tuleb paranemisprotsessi käigus anda võimalus end tõestada. Üks viis seda teha on muuta keskkond rakkude tervislikku kasvamist ja funktsioneerimist optimaalselt toetavaks.

Foto: uta.edu/news

Just sellist lahendust pakub kinnas REHEAL, mille töötasid välja Arlingtonis tegutseva Texase ülikooli ja Washingtoni ülikooli uurijad.

Tegemist on biotehnoloogilise kindaga, mis negatiivse rõhu abil hoiab vedelikke haavast eemal ja võimaldab kohale toimetada ravimeid. Kinnas on ka läbipaistev ja paindlik.

Haavatud kätt pole vaja hoida liikumatus asendis ja selle tervislikku seisundit on võimalik jälgida ilma vajaduseta valulise sidemete vahetamise järele.

Washingtoni ülikooli biomeditsiiniliste tehnikate uurimise rahastamise Wallace H. Coulteri nimeline ülekantavate tulemuste partnerlusorganisatsioon on REHEALi töörühmale eraldanud 117 959 dollarit „koetaastamiskinda“ tõhususe edasiseks uurimiseks ja arendamiseks. Loodetavasti saadab neid pingutusi edu.