Tööealistest Hollandi elanikest töötab osalise koormusega 26,8% meestest ja 76,6% naistest.

Euroliidu riigis on statistiliselt tavaline, et need numbrid on vastavalt 8,7% ja 32,2%. Millest selline tohutu erinevus?

Üks põhjus on see, et Hollandi naised sisenesid tööturule suhteliselt hiljuti. Mehed said ka 20. sajandi suurte sõdade ajal koju jääda ja naised ei pidanud USA või briti naiste kombel tehastes rügama.

Kõrge elatustase võimaldas peres ainult ühel töötada ja naiste koduspüsimist toetas ka kristliku tagapõhjaga üldine meelsus – las naised hoolitsevad pere eest.

Olukord muutus 1980ndate lõpus, aga meelsus tegelikult mitte. 2000. aastal sündis koguni seadus, et kõigil on õigus tööandjalt ainult osalist koormust küsida.

Seadus on siiski pigem sümboolne ja seda on vaja rakendada ainult teatud „arhailistel“ aladel, nagu ütleb Tillburgi ülikooli majandusteadlane Ronald Dekker.

Tänane seis: Hollandis on palju kvaliteetseid, osalise tööajaga ametikohti, mistõttu poole kohaga tööl on kõrgem maine kui paljudes teistes riikides.

Maailmsed majandushädad on puudutanud siiski ka Hollandit. Täisajaga töötada soovijate arv on kasvamas. Kui kriisieelsel ajal tahtis seda 10% elanikest, siis praegu ligi 25%. Teistes EL-i riikides on vastav suhtarv muidugi märkimisväärselt kõrgem.

Hollandis on ligi 17 miljonit elanikku.

Artikli avafoto kujutab šoppingudiskot Amsterdamis tänavu aprillis, kus osad poed muutusid pärast ametlikku sulgumisaega veel üheks tunniks nii ostlemis- kui ka tantsimispaigaks.