Hiina ime varjukülg: töökohad kolisid siit sinna, nüüd kasvab seal palk

 (39)

Lääne meedia imetleb suurust - Hiina on suur riik ja näitab suurt majanduskasvu. Nõukogude pärand paneb meid sageli ka inertsist hiinlasi kummardama, ikkagi ju "sotsialismimaa". Kuid tegelikult on Hiina majanduskasvu tõus otseselt maha võetud kõigi teiste majanduskasvust. Meie ostame, nemad toodavad, mitte vastupidi.

SKT, ehk sisemajanduse kogutoodang on majandusteaduse mõiste, mis sisaldab investeeringute ja tarbimise kõrval ka vahet ekspordi ja impordi vahel. Kauplustes võime pea igal letil aga komistada kaubale, millel on peal Made in China, kuigi nii suurt importi otse Hiinast alati näha ei olegi, teisiti öeldes ka teiste riikide omavahelisest kaubandusest suur osa käib juba Hiina kaubaga.

Lihtsalt Hiinas on odavam toota ja selle tõttu on juba aastaid kadunud töökohti mujal, terveid majandusharusid on tulnud Hiinasse või mõnda teise Aasia riiki ümber kolida. Mis muidugi ei tähenda, et sealses "töörahva riigis" elatustase tegelikult ühtmoodi kerkiks. Maakohad on Hiinas ja Vietnamis endiselt vaesed.

Hiina ime lugu on lihtne. Esmalt oli tegemist vaese agraarmaaga, kus hakati ehitama sotsialismi, paraku lammutati vana majandus ära, uus aga kannatas ideoloogiasõdade ja "kultuurirevolutsiooni" tõttu nii palju, et mingist puna-Hiina imest asja ei saanudki. 1978. aastal otsustas Hiina end lõpuks uuesti maailmale avada, esmalt erimajandustsoonidega, mis tõesti jõukuse kantsiks kujunesid. Vaene elanikkond oli aga vähema eest valmis rohkem tootma.

Seotud lood:

Jaapani, Lõuna-Korea jt riikide tiigrihüpped näitasid 1980. aastatel ka lääneriikidele, et tööjõu odavus võib olla plussiks. Seega viidi tootmist eriti vastavatud Hiinasse ümber, kodus aga suleti tehaseid, sest need ei tasunud end enam ära. Hiinas õpiti aga asju järele tegema ja 1990. aastal uputas kogu maailma üle Hiina piraattoodete buum. Piraatidest said aga jõukad firmad, mis nüüd juba oma nime all ise maailmavallutusele asusid. Ja täna on ka juba raske hiinlasi otseselt plagiaadis ja sohis süüdistada.

Kui Hiina 2001. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks võeti, raevutses eriti USA, et Hiina on oma ebaloomuliku valuutakursiga ise oma tootmist ja eriti eksporti liiga odavaks teinud. Kokku ka lepiti, kuid olukord ei muutunud, WTO avas aga hiinlaste jaoks kõik uksed.

Ja kui globaliseerumise varjuküljeks veel 1980. aastate lõpus oli arengumaade odavtööjõu kuritarvitamine lääne kontsernide poolt, siis nüüd on juba ammu olukord muutunud. Hiina tööstus ise ekspluateerib tööjõudu, mitte ainult kodus, vaid ka Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, et veelgi odavamalt globaalsele turule tulla. Üleilmastumise pimedaks  küljeks pole juba ammu enam üleilmsed korporatsioonid, vaid just ja ennekõike "Made in China."

Seni loetakse vaid USA-s kokku oma hiinlastele kaotatud töökohti, mujal on see niivõrd valus teema, et asi pigem vaikitakse maha. 2001-2013 on kaduma läinud 3,2 miljonit töökohta USA-s, otseselt Hiinasse üle kolimise tulemusel. Samas kõlab 3,2 miljonit isegi ilustatuna, sest number pole viimastel aastatel justkui oluliselt kasvanud. Hiina enda turg on ilmutanud ksenofoobiat lääne tootjate suhtes, lääneriikidel pole aga mingit relva Hiina odavkaupade oma turult eemale hoidmiseks.

Loe veel

Kui 2008. aastal lääneriikide majandus kokku kukkus, kõlas siingi igipõlist raevutsemist kapitalistide vastu, tegelikult pidutsesid sel ajal just Hiina tootjad, kellel oli järsku raha ka hakata ettevõtteid Aafrikas kokku ostma. Oleme näinud ka tõsiseid konflikte seetõttu Aafrikas.

Neli aastat tagasi liideti kokku, et Hiinas toodeti:

  • 90,6 protsenti kõikidest maailma arvutitest
  • 80 protsenti maailma ventilaatoritest
  • 80 protsenti maailma säästupirnidest
  • 70,6 protsenti maailma mobiiltelefonidest
  • 63 protsenti maailma jalatsitest
  • 60 protsenti maailma tsemendist
  • 49,8 protsenti maailma sealihast
  • 48,2 protsenti maailma kivisöest
  • 45,1 protsenti maailma laevadest
  • jne
Hiina enda võimud võivad küll jätkuva plaaniületusega kiidelda, kuid on selge, et sellise odavtootmisega pole rikkamal maailmal lihtsalt võimalik konkureerida.

Samas on vähemalt ameeriklastel jälle kergem hingata, sest valuutakursi- ja palgavahed riikide vahel pole enam nii selgelt Hiina kasuks. Kümne aastaga on Hiinas tulnud palku tõsta viiekordseks. Nüüd olevat vaid neli protsenti kallim toota kaupu USA-s kui Hiinas. USA tuleb raskustest välja, seda enam, et tänapäeval ei sõltu ameeriklased ka nii palju Lähis-Ida naftast kui hiinlased. Hiina tööstustoodang on aga nõudnud suurt tolli nii elanike kui ka keskkonna tervises.

WTO andmed näitavad, et 2013. aastal eksportis Hiina 2,2 triljoni dollari eest kaupu, sellest 16,7 protsenti läks USA-sse, samas statistika selgelt moonutab tegelikku pilti.

Hiina andis mullu ka maailma majanduskasvust 38 protsenti, mis peaks justkui kogu planeedi mõistes rõõmusõnum olema. Hiina statistika on minevikus ka valetamisega vahele jäänud, majanduskasvu suurenemine või vähenemine ei pruugi ka alati paika pidada. Paanika selle pärast, et Hiinas  majanduskasv väheneb, võib samuti illusioonile tugineda. Kõige aluseks on see, kas me võime uskuda Hiina statistikat.

Kuid mida enam Hiina majandus kasvab, seda vähemaks võtab Hiinast impoditav odavkaup iga riigi kohalikku tootmist. Kas me Eestis ikka anname aru, kui palju tootmist on odavriikidesse Aasias üle viidud?

Mullu eksporditi Hiinast

  • elektroonikat 571 miljardi dollari eest
  • masinaid, mootoreid, pumpasid 400 miljardi eest
  • mööblit, valgusteid 93 miljardi eest
  • kudumeid 92 miljardi eest
  • muud rõivastust 81 miljardi eest
  • meditsiiniseadmeid 74 miljardi eest
  • plastikut 66 miljardi eest
  • sõidukeid 64 miljardi eest
  • vääriskive, jms 63 miljardi eest
  • raua- ja terasetooteid 60 miljardi eest
Kokku moodustas Hiinast eksporditud kaup 66,9 protsenti kogu maailma ekspordist.
Mis on kõigi aegade julgeim otsus, mis on Eestis tehtud?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!