Satelliitfotodelt on ilmnenud, et saarekesel on suured ehitustööd käimas, süvendamismasinad on pandud vastupidi tööle, et kasvatada saare pindala kiiresti, merepõhja setteid pumbatakse kaldale, et seda atolli suuremaks ehitada.

Saarestikku, millele on nõudeid esitanud nii Vietnam, Malaisia kui ka Filipiinid, aga mis "tugevama õiguse" alusel on hetkel Hiina käes, ehitatakse seega tehissaart, kuhu mahuks ära 3000 meetrit pikk maandumisrada ja ei tasu arvata, et seda tahetaks ehitada turistide jaoks. Maandumisraja ja ka sadama ehitamine sellele seni neljaruutkilomeetrise, suuresti vee alla vajunud atolli saarekesele teenib vaid territoriaalsete pretensioonide esitamist, mida tahetakse tagada tugeva sõjalise kohalolekuga.

Hiina rannikuni on sealt umbes 1300 kilomeetrit, Vietnamini 500, Malaisiani 200, Filipiinideni 100 kilomeetrit. Saarestik on asustamata, kui paarisajamehelist Hiina garnisoni mitte arvestada. 

https://images.nationmaster.com

Spratly saarestik sai omale nime Briti kapteni järgi, kes sealseid saarekesi 1843. aastal esmakordselt silmas, 1864. aastal kuulutas selle ala enda omaks Briti, 1933. aastal Prantsuse koloniaalvõim. Teises maailmasõjas rajas Jaapan Taiping Dao saarekesele allveelaevade peatuspunkti, Hiina esitas saartele nõude alles 1951. aastal. 

Ka Vietnam, Malaisia ja Filipiinid on varem üritanud vaidlusalustele saartele maandumisradasid rajada, mistõttu Hiina ei "leiuta küll jalgratast," aga igatahes kutsub esile tõsise võimaluse sõjaliseks kokkupõrkeks. Vietnamis ja  Filipiinidel juba on nähtud proteste ja ka jõumeetmeid hiinlaste vastu.