Metaanilaik ilmnes kaartidele siis kui Michigani ülikooli töörühm analüüsis aastaseid metaaniemissioone, mis inimtegevuse või loodusliku metaanierituse tõttu atmosfääri pääsenud.  Just see piirkond nelja osariigi kokkupuutekohas paiskas õhku keskmiselt 0,59 miljonit tonni metaani aastas ajavahemikus 2003-2009.  Varasemad raportid, sh ka USA keskkonnakaitse agentuuri (EPA) omad olid näidanud palju väiksemaid numbreid. Ja laik on nii suur, et on nähtav ka satelliitidelt vaadates.

"Peeretavaid lehmi" selles nähtuses süüdistada ei tasu. Ka mitte hüdraulilist murdmist (ingl k Hydraulic fracturing), kui nafta leidmiseks pressitakse kivimite vahele vedelikku, sest see meetod on alles äsja moodi läinud. Väljaandes Geophysical Research Letters viidatakse küll sellele, et ennekõike San Juani basseinis maagaasi tootmine on võinud keskkonnareostust suurendada, kuna see on suurim kivisöe alusel metaanitootmise ala USA-s. Kuna metaan (CH4) on lõhnatu ja värvitu, siis on ka maagaasi pumpamisel võimatu kõiki lekkeid maapinnas tähele panna. Ja Barack Obama valitsus on seni jõuetu sellise keskkonnaohu tõrjumisel.

Esialgu on selline raport teada vaid USA kohta, samas kui on ammu teada, et näiteks endises Nõukogude Liidus või ka Iraanis pandi lekkivad maagaasikohad lihtsalt "igavese leegiga" põlema, aastakümneid naftatööstust ei ole metaanireostusele erilist tähelepanu osutanud.

Metaani õhku paiskamine on üks suuremaid kasvuhoonegaaside allikaid, mis globaalset kliimasoojenemist soodustavad. USA metaaniemissioonist pärineb 29 protsenti naftatööstusest, 25 protsenti peamiselt intensiivpõllumajanduse kariloomade seedetraktist, 18 protsenti jäätmekäitlusest ja 10 protsenti söetööstusest, kinnitavad varasemad uuringud.

Üks teine uurimus avastas hiljuti küll arvukalt metaani lekkivaid "korstnalõõre" ka Atlandi ookeani merepõhjas, mille põhjustajaks ilmselt vulkaaniline tegevus, ehk kogu metaaniemissiooni siiski inimtegevuse kaela ajada ei maksa.

Maailmapanga andmetel jääb USA küll metaaniemissioonilt alla napilt Venemaale ja Indiale, enam kui kolmekordselt aga Hiinale, kus enamik majanduskasvust on seni rajatud just söetööstusele.