Murmanskist Anadõri teel olnud laev Akadeemik Šokalski möödus parasjagu Wrangeli saare rannikust, kui sellel reisinud turistigrupp nägi kummalist vaatepilti. Esmalt paistis, justkui oleksid saarel askeldamas valged lambad, kuid lähemale jõudes sai pilt selgeks - jääkarud! Laevaseltskond luges lausa kokku 150 erinevas suuruses ja vanuses looma. Karud oli ilmselgelt kohale meelitanud rannas lebava vaalakorjuse hais.

Selline grööni vaal võib kasvada kuni 18 meetri pikkuseks ja kaaluda üle 91 tonni - jätkub paljudele jääkarudele ninaesiseks. Jääkarud on võimelised elusat hüljest haistma enam kui 32 kilomeetri kauguselt, mis siis veel ekstrahaisvast surnud vaalast rääkida.

Wrangeli saare looduskaitseala pressiteate põhjal oli karusid sel päeval (19. septembril) rannas aga veel palju rohkem - kõige tagasihoidlikuma hinnangu kohaselt 230. See on vaat et peaaegu üks protsent kõigist maailma jääkarudest. Kohal olid isa- ja emakarud, karupojad ning ka pered - kaks emakaru olid looduskaitseala teatel kohal lausa nelja karupojaga.

Jääkarud ei ole ametlikult ohustatud, kuid nende elu pole ka kuigi lihtne. IUCNi punase nimekirja (see koondab infot ohustatud liikide kohta) põhjal on neid üle maailma vaid umbes 26 000 looma. See tähendab, et liik on haavatav ja peamine risk nende käekäigule on elukeskkonna muutumine. Jääkarud vajavad saagi ehk hüljesteni jõudmiseks kandvat merejääd, kuid jää kahaneb Arktikas märksa kiiremini, kui kliimamudelid seda prognoosinud on.

Hoiatussilt ühel Wrangeli saarel asuval hoonel. Kui majast väljud, vaata ringi ja tee kindlaks, et lähedal pole ühtegi jääkaru.