Haigutav auk keset Põhja- ja Lõuna-Ameerikat läbivat 48000-kilomeetrist kiirteed

 (21)
Haigutav auk keset Põhja- ja Lõuna-Ameerikat läbivat 48000-kilomeetrist kiirteed
2010. aastal tabas Yaviza elanikke veel ka üleujutus.Reuters / Scanpix

Darién on piirkond, mis lahutab Põhja-Ameerikat Lõuna-Ameerikast, ühtlasi tähistab ta ka terminit Darién Gap, ehk valmis ehitamata lõiku Pan-Ameerika kiirteest. See on niivõrd soine ala, et sinna tee ehitamine on seni tundunud üle jõu käivat. Ja nii ongi, autoga Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse sõita ei saa.

Ta on umbes 160 kilomeetrit pikk ja 50 kilomeetrit lai maariba, Panama Dariéni provintsis ja Colombia Chocó departemangus, kus Atrato jõgi on oma suudmeala muutnud 80-kilomeetri laiuseks sooks. Panama poolel tuleb mängu ka veel väga mägine maastik, kus kõrgused vahetuvad 60 meetrist kuni 1845 meetrini üle merepinna.

Ja siiani pole saavutatud poliitilist kokkulepet, mis võimaldaks Pan-Ameerika kiirteed lõplikult ära ühendada. Ja nii ongi, et see kahte Ameerikat ühendama pidanud suurprojekt tuleb Alaskast läbi Kanada, USA, Mehhiko ja Kesk-Ameerika Panamani välja, teisel pool aga kulgeb Colombiast Argentina ja Tšiili lõunatipuni välja. Vahepeal peavad auto- ja mootorrattajuhid kolima laevale, et puuduvat lõiku ületada.

Seotud lood:

Pan-Ameerika kiirtee on kokku 48 000 kilomeetrit pikk, kõiki mandril asuvaid Ameerika riike liitev teedeühendus, mille keskel on siis peaaegu täpselt sajakilomeetrine haigutav auk. Kiirtee tuleb Panamas kohta nimega Yaviza, sealt edasi kulgeb oluliselt kehvem tee, kuni ka see katkeb soos. Colombia poolel ootab ühendamist kiirtee ots kohas nimega Turbo.

Selle puuduva lõigu ehitamist on peamiselt USA kaasabil ja eestvedamisel kavandatud juba 1971. aastast alates, aga toona peale tulnud naftakriis pani kavad 1974. aastal seisma. Uuesti hakati asja kavandama 1992. aastal, aga kaks aastat hiljem tuli peale ÜRO raport, mis väitis, et kava kahjustab keskkonda - asub seal just Dariéni rahvuspark ja elab ka paar kohalikku indiaanirahvast, kes üritavad oma kultuuri säilitada. Elab seal kokku veidi enam kui 1700 inimest.

Darién Gap on lähiminevikus olnud ka kaitsvaks puhvriks kahe mandri vahel, takistades näiteks 1954. aastal ka suu- ja sõrataudi levikut põhjapoolsele mandrile. Ka seda tuuakse ette ühe argumendina, miks puuduvat teelõiku mitte valmis teha. Autoga naljalt ühelt mandrilt teisele ei pääse, tee ehituseks on kadunud ka poliitiline tahe.

Seiklejad on küll soostikust läbi murdnud nii jalgrattal, mootorrattal, mitmesugustel maastikusõidukitel, loomulikult ka jala, ise samal ajal üritades vältida laukaid ning mürgiseid ja muidu ohtlikke sooelukaid. Kohalikud on seda ala läbinud pigem kanuudega. Näha on ka kehvemapoolseid laevaühendusi.

Esimest korda suudeti seda ala autoga läbida alles 1960 ühel Land Roveri ja Jeepi ühisekspeditsioonil, keskmise kiirusega 201 meetrit tunnis. Kaherattaveoga autod suutsid seda ala läbida 1961. aastal. Ja kui 1972. aastal suudeti John Blashford-Snelli ekspeditsiooniga mõlemad Ameerikad läbi sõita, pääsesid kaks Range Roverit üle soo täispuhutavate abivahendite abil. Aga üleni kuival maal sõites saadi see ala läbitud alles 1987.

Teine jama on olnud praamiühendusega, mis sellest alast mööda aitaks sõita. 1990. aastatel tegutsenud Crucero Express läks pankrotti 1997. Ja nüüd pakutakse tee-ehituse asemel hoopis uut praamiliini.  Isegi see praegu puudub.

Krokodillide, mürgimadude ja moskiitode kõrvale tuli 1990. aastatel aga uus oht. Nimel seadsid selle maakitsuse otsas end sisse terroristid rühmitusest FARC, kes hakkasid võtma just sohu tikkunud seiklejaid pantvangi ja tegid lausa dessandi Panama aladele.

Nüüd on see juba avalikult sõjatsoon.

2011. aastal suutis supermaratonijooksja (ja endine Austraalia parlamendisaadik) Pat Farmer esimest korda joosta Põhjanabalt Lõunanabani, kuid Darién Gapi labimiseks vajas ta saatjatena 17 relvastatud sõdurit, kes temaga kaasa jooksid.