Suurem jagu meil pesitsevaid linde lendab külma aja saabudes minema, aga nende ränne varieerub igas aspektis päris palju. Mõned lendavad ära varem, mõned hiljem. Näiteks aprilli teises pooles ja mais saabuv kägu, kelle kukkumine on justkui elementaarne osa Eesti suvest, võib tagasiteed Aafrikasse alustada tegelikult juba juunis, nii et tema iga-aastane meil veedetud aeg on üpris üürike. Linavästrik jälle võib ära lennata alles oktoobris, et tulla tagasi jäälagunemise aegu varakevadel.

Erinevad ka lennukaugus ja –suund. „Lõunasse lendamise“ asemel on paljude Eesti lindude puhul tegelikult tegu hoopis edelasse lendamisega, kuna nad leiavad endale talvituspaiga Kesk- või Lääne-Euroopas. Kauguse osas võib näiteks künnivares lennata lõuna poole vaid paarisaja kilomeetri jagu, aga on ka neid, kes lendavad vaat et nii lõunasse, kui vähegi saab – peoleod, rukkiräägud ja meie enda rahvuslinnud suitsupääsukesed veedavad talve Aafrika lõunaosas.

On ka neid linde, kes tulevad põhja poolt talveks Eestisse. TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur ja Linnuvaatleja portaali toimetaja Marko Mägi ütles, et meile tulevad talveks näiteks siidisabad ja urvalinnud, tänavu oli ilmselt ka vöötkakkudel põhjapoolsetel aladel hea pesitsusaasta, sest neid nähti Eestis rohkelt.

Ja veel - mõned linnud näevad soojal maal teistsugused väljagi. Näiteks naerukajakas on siin graafikus sellisena, nagu ta talvekorteris on - pole meile tuttavat tumepruuni maski, sellest on linnu silma taga vaid väike pruun täpp.

Paljude lindude kohta tasub lisainfot vaadata veel aadressilt linnud.loodus.ee. Suuremate lindude (kalakotkad, sookured) rändekaarti saab jälgida SIIT. Linnusõpradel tasub tutvuda ka Eesti Ornitoloogiaühingu lindude rändele pühendatud lehega.

Olgu öeldud, et meie loos mainitud staatused - kas mõni linnuliik on juba tagasi või ei - on kesknädala seisuga.