Geoloogiaprofessor Alvar Soesoo: kliimaneutraalsus sensu stricto pole lähiajal reaalne

 (53)
Geoloogiaprofessor Alvar Soesoo: kliimaneutraalsus sensu stricto pole lähiajal reaalne
Foto: Ylle Tampere

Geoloog, Eesti Geoloogiateenistuse direktor, Tallinna Tehnikaülikooli kaasatud professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Alvar Soesoo selgitab, mis on kliimaneutraalsus teaduse vaatepunktist ning kas selle saavutamine on võimalik.

Kasvuhoonegaasid on oma füüsikaliselt olemuselt gaasid, mis suudavad absorbeerida infrapunases spektris kiirgust ehk energiat, ehk teisisõnu hoida sooja kinni meie atmosfääris.

Erinevatel gaasidel on erinev osakaal kasvuhooneefektis. Peamised kasvuhoonegaasid nende toime olulisuse järjekorras kasvuhooneefekti tekitamisel on veeaur (toetab kasvuhooneefekti olenevalt Maa piirikonnast 36 – 72%), süsihappegaas (9 – 26%), metaan (4 – 10%) ja osoon (3 – 7%).

Väiksema ulatusega, aga füüsikaliselt väga olulise efektiga, on lämmastikdioksiid (CO₂-st ~260 korda võimsam mõju) ja mitmed fluooril põhinevad inimeste poolt toodetud ühendid (mõju on kuni mitu tuhat korda suurem kui CO₂-l).

Kuid tihti räägitakse vaid CO₂-st kui ainukesest kasvuhoonegaasist ent vaatama peaks laiemat pilti. Nagu olete märganud, siis viimastel aastatel kaebame kõrgenenud niiskuse üle.

Seotud lood:

Seega on paslik rääkida kõrgenenud veeaurusisaldusest atmosfääris: ainuüksi veeaurufenomen on nii paikselt kui globaalselt suurendanud kasvuhooneefekti.

Mis vahe on kliimaneutraalsusel ja süsinikuneutraalsusel?

Kliimaneutraalsuse all mõistetakse üldiselt olukorda, kus regioon ei paiska õhku rohkem kasvuhoonegaase kui regiooni ökosüsteem (kas kitsamas – loodus, või laiemas – k.a. tehnoloogiliste lahenduste mõistes) siduda jõuab.

Süsinikuneutraalsuse mõistel on aga märksa pikem ajalugu. Selle all mõistetakse, kus aasta jooksul inimese poolt toodetud CO₂ kogus on tasakaalustatud sama suure koguse süsihappegaasi kinnipüüdmisega.

Mitmetes eri kontekstides on süsinikuneutraalsusel pisut erinev tähendus, tihti ka eri riikide vahel mõistetakse süsinikuneutraalsust erinevalt.

Kuuldavasti, näiteks Costa Rica eesmärk saada süsinikuneutraalseks aastaks 2021, mis nende jaoks tähendab seda, et CO₂ emissioonid ei ületa 2005. aasta emissioonide taset.

Üldistavalt on süsinikuneutraalsust lihtsam defineerida – öeldes, et kogu CO₂, mille me majandamise tulemusel õhku paiskame, me ka likvideerime (kas siis läbi selle füüsikalise või orgaanilise kinnipüüdmise).

Kliimaneutraalsus on aga suuresti laiem mõiste, mis eeskätt hõlmaks kõiki kasvuhoonegaase, aga detailsemas mõistes ka inimese poolt loodud suurkonstruktsioone, maapinna ümberkujundust, kosmoserakette jne.

Sõna “kliimaneutraalsus” üksi meid edasi ei aita

Kliimaneutraalsus mõistena vajab lahtiseletamist protsesside füüsikalise tagapõhja parema tundmise nimel. Nii Eestis kui ka välismaal mõeldaksegi kliimaneutraalsuse all pigem kasvuhoonegaaside emissiooni, enamasti silmas pidades süsihappegaasi emissiooni.

Tugevama loodusteadusliku tagapõhjaga inimesed lisavad emissioonide paketti ka metaani, aga siis sellega ka piirdutakse.

Teadlase seisukohalt on emissioonide medalil ka teine külg: kui meil kasvuhoonegaase ei olekski üldse olemas, oleks kogu maakera keskmine temperatuur -18°C, mitte +15 °C, nagu praegu. Eestis oleks tõenäoline sel juhul aasta keskmine temperatuur alla -20°C.

Inimese osa kasvuhoonegaaside tootmisel on viimase saja viiekümne aasta jooksul olnud suurim just keeruliste fluooril põhinevate gaaside tootmises (150 aastat tagasi oli see osa 0!!!), õnneks neid gaase satub atmosfääri nii vähe, et suure tõenäosusega nad kliimat veel ei mõjuta.

Süsihappegaasi osas aga arvatakse, et nn tööstusrevolutsioon on kasvatanud selle gaasi osa atmosfääris 45%, ehk siis umbes 280 ppm-st aastal 1750 kuni 415 ppm-i sel aastal.

Mõõtühik 415 ppm-i tähendab seda, et atmosfääri 1st miljonist gaasimolekulist 415 on CO₂ molekulid. Lõviosa sellest kasvust on seotud süsinikku sisaldavate kütuste põletamisega.

Seega muudaks ainuüksi nafta, söe ja maagaasi väljavahetamine millegi „mitte süsinikul“ põhineva vastu pilti drastiliselt.

Loe veel

Aga tundub, et kliimaneutraalsuse kasutamine praeguses levinud retoorikas tegelikku asja edasi ei vii ja see mõiste vajab rahvale, tihti ka spetsialistidele detailset lahtiseletamist.

Kliimaneutraalsuse saavutamine on lähiajal võimatu

Kui vaatleme kliimaneutraalsuse mõistet sensu stricto, siis mitte ükski riik ei saavuta seda lähiajal, nagu ei saavuta seda ka Eesti.

Kliimaneutraalsuse kriteeriumid on saavutatavad väikestes regioonides. Ka praegu on planeedil regioone, mis on juba kliimaneutraalsed, ehk kuhu inimene ei ole jõudnud oma tegevusega haakuda.

Ometi jagavad ka need regioonid meie ühist atmosfääri ja ka mitmed muud looduslikud protsessid on jagatud naabritega, ja sarnased.

Seega, kui me defineerime kliimaneutraalsust regiooniti, ja teeme vastavad arvutused Exceli tabelis, siis see on saavutatav.

Hetkel oleme selles asjas küll väga rohelised (selles halvas mõttes, mitte loodussäästlikus mõttes)!

Ilmselt ei ole keeruline mõni ääremaa piirkond Lõuna-Eestis kliimaneutraalseks arendada/kuulutada. Ometi tegutseme me praegu oma regionaalpoliitikaga vastupidiselt, tahame ääremaa regioonidesse töökohti luua, tootmist tekitada.

On lihtne näha, et sotsiaalse “arengu” ja kliimaneutraalsuse vahel valitseb juba sinna sisse programmeeritud vastuolu.

Oma särk on kehale lähemal ja rahvana peame me kõik heaseisma oma rahvuse jätkusuutlikkuse eest, aga ka selle eest, et tädi Maalil ääremaal oleks ka võimalik elada.

Ehk kokkuvõttes – kliimaneutraalsus on väga väärt kontseptsioon, kirjutame selle detailselt lahti, teeme seda teaduslikult ja faktipõhiselt ning ehitame sellele Eesti arengukava nii, et see piiraks lõpptulemina tarbimist, aga mitte põhilisi inimõigusi.

Üks pole ühtegi, piirid on õhukesed

Globaliseerumise arengutasemel, kus me praegu arenenud riikidega asume, on ühel riigil üksi midagi keeruline ära teha.

Riikide ühendused võivad küll vastu võtta deklaratsioone, eesmärke ja muid ühisdokumente, aga kui selle taga ei seisa iga rahva esindaja, iga kodanik, siis muutused on keerulised tulema.

Keskkonnamuutusi on laias laastus kahesuguseid: need, mis emakese Maa igapäevasest toimimisest (loe: Maa süva- ja pinnaprotsessidest) tulenevad, ja need, millele on aluse pannud Homo Sapiens tegevus. Tihti on nende kahe vaheline piir väga õhuke.

Jaapan, Indoneesia ja Türgi näiteks võiks küll väljendada ühisdeklaratsiooniga, et “kuna nende majandusedu kahjustavad sagedased maavärinad, siis võtame suuna maavärinate keelustamisele”.

Seda kindlasti ei juhtu, maavärinad ei lakka, vähemasti mitte enne, kui planeedil lõpevad laamtektoonilised protsessid!

Üsna palju on protsesse, mis jäävad toimuma ka peale kõiksuguseid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja isegi peale inimühiskonna täielikku kadu planeedilt Maa.

Üks neist on globaalne planeedi soojenemine või jahtumine, mis on kulgenud tsüklitena enam kui viimased miljard aastat meie planeedi ajaloost.

Muidugi on planeedi soojenemisel (viimasel 100-150 aastasel perioodil) oma osa inimestel, seda eeskätt läbi meie tarbimisharjumuste. Viimast sadat aastat võib õigustatult pidada “mugavusajastuks”.

Meie mantra on tarbimisühiskond

Võib-olla eneselegi ootamatult oleme loonud oma sotsiaalse keskkonna mantra, kus liigi eksistents on eelkõige seotud füüsilise ja psüühilise heaolu, külluse, mugavuse kasvu ja naudinguvõimaluste mitmekesistamisega.

Selle mantra mootoriks on kapitalistlik suhtumine toodetesse, olgu need siis asjad, teenused või selle kõige tarbijad.

Niikaua kui tarbimisharjumused ei muutu, ehk teisisõnu riigid ei suuda koostöös kodanike tarbimist muuta, ei hakka toimima ka ükski kliimaneutraalsuse deklaratsioon või rahvusvaheline kokkulepe inimese poolt tekitatud keskkonnamõjutuste vähendamiseks.

Globaliseerumine on aga hetkel veel dominantne sotsiaalse keskkonna protsess, mis ei ole saavutanud oma haripunkti.

Miljardid Maa elanikud (eeskätt Kagu-Aasias ja Aafrikas) on alles suundumas totaalse tarbijaühiskonna suunas, just seal on ka populatsiooni juurdekasv kõige suurem.

Tarbijate hulka ei ohjelda keegi

Siinkohal on sobilik meenutada, et eelmise sajandi 60-ndatel aastatel oli Maakera elanikkond kolme miljardi indiviidi suurune, sajandivahetuseks jõudis see kuue miljardi lähedale, hetkel on see üle 7,7 miljardi ja aastaks 2050 on elanike arv suure tõenäosusega kümne miljardi lähedal.

Kes ohjeldab sellist tarbijate hulka? Hetkel tundub, et mitte keegi! Populatsiooni kasvu pidurdamine ja otsene tarbimisharjumuste “sunnitud” muutmine on olulisemad sellel teel.

Süsihappegaasi emissioonide piiramine on võitlus tagajärgedega ja otseselt ei suuda mõjutada käimasolevaid keskkonnamuutusi, kaudselt aga pidurdaks (liig)tarbimist.

Energia ja teatud teenuste oluline kallinemine piirab kahtlemata tarbimist. Kõik need protsessid, mis paraku vähendavad meie mugavust, piiravad kaudselt ka emissioone ja mõju keskkonnale.

Ise tuleb otsast hakata

Jõuamegi selleni, et ilma igasuguseid seadusi, deklaratsioone või kokkuleppeid järgimata saab iga inimene muuta oma keskkonda puhtamaks.

Seda saab teha läbi säästmise, väiksema tarbimise, asjade korduvkasutuse, mugavusobjektidest loobumise ja selliste põhimõtete oma naabrile edasirääkimise kaudu.

See, kuidas meie sinuga tarbime, mõjutab ka homset keskkonda. Näiteks nn rohelise energia kasutamine võib olla õige samm, juhul kui selline ost suunaks ka tegelikult osa kasumist uuemate ja puhtamate (ning kallimate!) energiallikate juurutamisse.

PhD Alvar Soesoo ETISes

Metsakonverents 2019