Gaza sektor - kui Häädemeeste vald oleks kahe miljoni elanikuga, ilma tööta ja piirid kinni

 (87)

Vihkamist ja konflikti on Iisraeli ja Gaza sektori vahel nähtud pidevalt alates selle enklaavi loomisest 1949. aastal, kuid vaataks ka millistes tingimustes palestiinlased Gaza sektoris elavad...

Gaza City on olnud asustatud juba vähemalt 3500 aastat, täna elab selle linna 45-ruutkilomeetrisel territooriumil pool miljonit inimest. Gaza sektor on aga märksa uuem moodustis, mille piir Egiptusega oli tõmmatud Osmanite impeeriumi ja Briti koloniaalvõimu vahele juba 1906. aastal, piir Gaza sektori ja Iisraeli vahele tekkis aga ajutise joonena Egiptuse ja Iisraeli vaherahuga 1949. aastal. Kuna aasta varem oli Gaza Citys välja kuulutatud ka palestiinlaste valitsus, siis Egiptus vormiliselt seda ala ka oma riigiga ei liitnud, kontrollides territooriumi, aga nimetades seda vormiliselt siiski Palestiina riigi osaks.

1948-1949. aasta sõja lõpp ujutas Gaza sektori üle ka arvukate palestiinlastest põgenikega, kes Iisraeli võimu alla jäänud aladelt lahkusid. Gaza sektor on vaid 360 ruutkilomeetrit suur (võrdluseks Eestis Häädemeeste valla 390 ruutkilomeetrit), elab seal aga 1,8 miljonit inimest, neist üks miljon on siiani ametlikult sõjapõgeniku staatuses.

Seotud lood:

Palestiinlaste valitsuse likvideerimise järel oli ala 1959-1967 efektiivselt Egiptuse, 1967-1979 ühes Siinai poolsaarega Iisraeli okupatsiooni all. Kui Camp Davidi lepetega Iisrael tagastas Siinai Egiptusele, siis Kairo loobus igasugustest õigustest Gaza sektorile, tunnistades seda vaid palestiinlaste alaks, kontroll  jäi aga Iisraelile. 1987. aastal vallandus Gaza sektoris ka Iisraeli-vastane ülestõus, esimene intifada, millega ilmus maailmakaardile rühmitus nimega Hamas.

1994. aastal andis Iisrael Gaza sektori, koos suure osaga Jordani läänekalda aladest, Palestiina Vabastusorganisatsioonile, et luua sellel alal autonoomne palestiinlaste territoorium. Iisraelist jäi seda lahutama 1994-1996 ehitatud kaitsetara, ning kuigi paljud Gaza sektori inimesed käisidki Iisraelis tööl, puhkes piirikontrolliga seoses palju konflikte.

Hilisema Iisraeli peaministri Ariel Sharoni provokatiivne käitumine vallandas 2000. aastal teise intifada, mis pole vaibunud tänaseni, Iisraeli ala tulistatakse Gaza sektorist pidevalt, millele Iisrael vastab iga paari aasta tagant suurte sõjaliste aktsioonidega, milles hukkub sadu, isegi tuhandeid inimesi. 2007. aastast alates on Gaza sektor olnud Hamasi kontrolli all, kes teatavasti Iisraeli riiki ei tunnista ja kellega ka Iisrael mingeid kompromisse ei kannata.

Kuigi ÜRO, araabiamaad ja ka Euroopa Liit on kõvasti kaasa aidanud, et Gaza sektori elanikel oleks elamispind, koolid ja haiglad, on sagedane sõjategevus ka seal palju kannatusi tekitanud. Umbes 80 protsenti Gaza sektori elanikest sõltub rahvusvahelisest toiduabist, samas kui meditsiiniline humanitaarabi, mis sinna kohale jõuab on tavaliselt juba realiseerimisaja ületanud. Kütusekriis on krooniline, ka joogiveega varustatus on kriitilisel piiril.

Rahvastik kasvab tohutult, sest keskmine laste arv sünnitavate naiste kohta on 4,24, paraku kuuendik lastest kannatab alatoitumise all ja enamik naistest ning ligi pooled lapsed kannatavad aneemia (kehvveresuse) käes. 45 protsenti elanikest on nooremad kui 15 aastat. Tööpuudus oli 2007. aastal 40 protsenti, kuid kuna Iisrael on Hamasi kontrollitava piirkonna efektiivselt blokeerinud, on majanduselu pärast seda pea üldse lakanud. Eksport on praegu vaid kahe protsendi tasemel 2007. aastaga võrreldes.

Hamas on saanud küll rahalist abi Iraanilt, aga see pole just regulaarne sissetulek. Tavalist elanikkonda on üritanud majandusabiga toetada ka Türgi, Saudi Araabia ja Egiptus. Must turg toimib üle piiri Egiptusesse ulatuvate maaaluste tunnelite kaudu, mida Iisrael kahtlustab ka illegaalse relvaäri kanaliks. Teedevõrk laguneb, ainus raudteeliin seisab kasutamata, lennuvälja stardirada on hävinenud, samas on siiski enam kui 70 protsendil Gaza sektori elanikest kodus raadio ja televisioon, 20 protsendil arvuti. Enamik rahvastikust peab siiski toime tulema vähem kui kahe dollariga päevas.

Iisraeli-piir on kinni, ainus väljapääs viletsusest on Egiptuse, ehk Rafah piiripunkti kaudu. Ja ka sealsele 12-kilomeetrisele piirile on ehitanud müür, Egiptusessse pääsemine eeldab viisat. 2008. aastal piir murdus ja sajad tuhanded palestiinlased tormasid Egiptusesse toitu ostma, sellele vastas Egiptus müüri ehitamisega. Muslimi Vennaskond oli küll valmis Hamasiga kokkuleppel piiri avama, aga seda rühmitust me Kairos ju enam võimul ei näe.

Sellistes tingimustes pole ka mingi ime, et noored otsivad vaesusest ja töötusest väljapääsu äärmuslikes ideoloogiates, kuigi Hamas ongi tõsiselt vaeva näinud, et al-Qaida ja salafistide mõju minimaliseerida. Gaza sektoris tegutseb ka mitmeid Süüria toetatud terrorirühmitusi, kellele tegelikult ka Hamasi kontroll ei laiene.

Ja kuna nad peavad siiani enda arust intifadat Iisraeli riigi vastu, tulistavad põrandaalused, osalt ka Hamasiga seotud rühmitused rakettidega pidevalt Iisaeli alasid. Raudkupli nimeline raketikilp tagab küll tänapäeval selle, et asustatud punkte nad Iisraelis tavaliselt ei taba. Hamasil pole olnud aga ka mingit tahtmist seda raketirahet seisma panna.