Ainulaadseks ei teinud selle linnu mitte ainuüksi suurus. Tal oli noka küljes ka mitmeid luiseid hambalaadseid moodustisi, mis aitasid püüda kalu ja kalmaare Põhja-Ameerika idarannikul, vahendab Reuters.

„Igaüht, kellel süda sees lööb, oleks tabanud aukartus,“ ütles paleontoloog Daniel Ksepka, kes uurimistööd juhtis. „See lind oleks varjanud päikese, kui üle pea sööstis. Lähedalt oleks ta meenutanud draakonit.“

Lühikeste köntjate jalgadega ei olnud lind maapinnal sugugi graatsiline, kuid pikad sihvakad tiivad muutsid ta väga efektiivseks lauglejaks, kes oli võimeline vaatamata oma suurusele pikaks ajaks õhku jääma.

Lind kuulus välja surnud rühma nimega pelagornithidae, mis elas 55 miljonit kuni kolm miljonit aastat tagasi. Viimased hammastega linnud surid välja 65 miljonit aastat tagasi sama katastroofi käigus, mis tappis dinosaurused.

Pelagornithidae esindajad arendasid aga välja „pseudohambad“, mis täitsid sama eesmärki. Nad elasid kõigil mandritel, kaasa arvatud Antarktikas. Nende väljasuremise põhjus pole aga seni teada.

Need linnud elasid üsna samamoodi nagu koos dinosaurustega elanud lendsisalikud pterosaurused, kelle tiibade siruulatus oli kõigist teadaolevalt Maa peal elanud olenditest suurim – 11 meetrit.

Oma kehakaalu (22-40 kilogrammi) juures polnud Pelagornis sandersi kaugeltki ajaloo raskeimate lindude hulgas, sest paljud lennuvõimetud linnud on olnud palju raskemad.