Film, mis räägib Everestist täpselt nii, kuidas asjad tegelikult on

 (9)
Everest
EverestFoto: Viasat Eesti

2015. aastal valminud film “Everest” esilinastub filmikanalil TV1000 Premium laupäeval, 23. juulil kell 20. Küsisime kommentaari esimeselt eestlaselt, kes maailma kõrgeima mäe vallutanud - Alar Sikult.

Tallinn-Tartu maanteel liiklemine on suurem risk kui mägedes käimine, leiab esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe Mount Everesti (Džomolungma) tippu jõudnud Alar Sikk. Kõigi kontinentide kõrgeimad tipud vallutanud Eesti alpinisti hinnangul on täna teleekraanil esilinastuv “Everest” parim film, mis alpinismist on tehtud.

Kuidas teil see meeletu mägironimiskirg alguse sai?

Esiteks ei ole tegu meeletu kirega, vaid hobiga. See sai alguse siis, kui ma sõjaväest tulin ja hakkasin korraldama matkasid üle Nõukogude Liidu – enne seda ei tundnud ma mägede vastu mingit huvi. Minu puhul on see pigem rännukirg. Mulle on alati rännata meeldinud, looduses olla. See ei ole ainult mäed, vaid rännak kui niisugune, sest elu ongi rännak.

“Everesti” filmis räägib üks ekspeditsiooni liige, et tema elukaaslane ähvardab suhte lõpetada, kui mees veel kord mäkke läheb. Kirest loobumise asemel broneerib mees endale retke Mount Everestile ja “unustab” oma naisele öelda. Kui raske on alpinistil hoida suhteid lähedastega?

Seotud lood:

Kui käin koolis lastele loengut pidamas ja küsin, et mis on maailma kõige ohtlikum spordiala, siis karjuvad kõik, et alpinism. Targad mehed väidavad hoopis, et kõige ohtlikum on korvpall, kuna seal on kõige rohkem vigastusi ja isegi surmajuhtumeid. Sinna tippu kuuluvad veel jalgpall ja motokross.

Kuna alpinism ei mahu isegi esiviiekümnesse, siis ma küsiksin vastu, et kus siin riski näha? Ma arvan, et Tallinn-Tartu maantee on palju suurem risk kui mäed. Mõne alpinisti hukkumine mägedes tundub meeletu katastroof, kuid tegelikult juhtub seda harva. Surm ei käi seal vikatiga ringi, sest asjad mõeldakse mägedes olles põhjalikult läbi. Vahel tõesti saadakse surma, aga seda juhtub ka igal pool mujal.

Kas ka teil on enne mägedesse minekut lähedastega eriarvamusi või koguni tülisid olnud?

Eriarvamused lähedastega on koguaeg, sellest ei pääse kuhugi. Lähedased kardavad asju, millest nad midagi ei tea, aga teadmatus hirmutab alati. Mäed on ju suured ja hirmsad, seal on laviinid, praod, vähe hapnikku. Surm on enamasti mägedes üksikjuhtum. “Everesti” film on ühest 1996. aasta katastroofist ning sellel olid kindlad põhjused, miks see nii juhtus. Lähedased võivad ju alpinismiga teoorias kursis olla, aga tegelikult nad ikka kipuvad kartma, kui pole ise mägedes käinud ega tea, mis seal toimub.

Mägironija Jon Krakauer , keda samuti “Everestis” kujutatakse, on korduvalt öelnud, et see film ei kõlba kuhugi. Kas saate sellega oma kogemuse põhjal nõustuda?

See on tema isiklik arvamus, millel võivad olla muud põhjused. Näiteks võib-olla Krakauerile ei meeldinud teda mänginud näitleja. “Everest” on minu hinnangul parim film, mis on alpinismist tehtud. See nõuab meeletult head tööd, et suruda kahe kuu sündmused kahte tundi. Tulemuseks on tõeliselt põnev film. Kui lugeda enne Krakaueri raamatut, saab ka filmist paremini aru, muidu on osasid detaile tavainimesel keeruline mõista. Siiski pean ütlema, et Krakauer oli 1996. aastal juhtunud katastroofi ajal tõeline argpüks. Kui ta tuli mäetipust, ei aidanud ta kedagi, vaid läks telki magama. Seevastu teine alpinist Anatoli Bukrejev, keda samuti filmis kujutati, päästis inimesi. Soovitan kõrvale lugeda ka tema raamatut “Tõus”. Aga kokkuvõtvalt – “Everest” on täiesti tõepärane film, mis kujutab seda valdkonda tehniliselt õigesti.

Kas läheksite võimalusel veelkord Mount Everesti tippu ning kui jah, siis kas on midagi, mida teeksite nüüd teisiti?

Kui keegi seda reisi ilma kohustusteta rahastaks, siis läheksin küll. Tegemist pole odava lõbuga. Eelarve oleks umbes 60 000 eurot vähemalt. Teisiti teeksin seda, et tõuseksin tippu ilma lisahapnikuta. Hapnik on ohtlik, petab organismi ära, samuti on balloonide tõttu pidevalt seljas 18 lisakilo. Kui ma eelmine kord tõusul hapnikumaski kasutasin, oli hingamistoru lõpuks nii umbes, et ei saanud üldse hingata. Katkusin koguaeg hapnikumaski maha, et hõredast õhust rohkem hapnikku kätte saada kui balloonist. Tipus sai üldse lisahapnik otsa ja mäest alla tulin ilma.