Fakt Quebeci poliitikast: Kaotatud jalg ei takista poliitikul võimule tulekut

Kaotada kehaosa on igale inimesele ränk tragöödia. Kuigi sõdade ja miiniväljade tulemusel näeme jalutuid inimesi paljudes riikides, on poliitikute seas selline tragöödia siiski suhteliselt haruldane. Ühe silmaga poliitikuid on küll, halvatuina ratastooliski mitmeid. Sõjaveterani jaoks on kaotatud jalg isegi auasi.

1994. aastal tuli amputeerida Quebeci iseseisvusliikumise liidri, hiljem Bloc Quebecois juhina ka selle Kanada provintsi peaministriks tõusnud Lucien Bouchardi jalg, kuna lihasööja bakter ähvardas veelgi tõsisemate tagajärgedega. Kuid see ei takistanud tal juhtida Quebeci valitsust aastail 1996-2001.

1920-1924 oli Mehhiko presidendiks Álvaro Obregón, kes oli kaotanud oma parema käe 1915. aastal peetud Celaya lahingus, milles ta küll purustas (kuri)kuulsa revolutsioonikindrali Francisco “Pancho” Villa väe. Obregón suri 1928.

John Swainson oli 1961-1963 Michigani kuberner, kelle tööd ei takistanud ka see, et ta oli Teises maailmasõjas miini otsa astudes kaotanud mõlemad jalad. Küll kaotas ta esimestel valimistel oma koha vabariiklasele George W. Romneyle, Mitt Romney isale.

Bob Kerrey oli 1983-1987 Nebraska kuberner, kelle edule ei saanud takistuseks asjaolu, et ta oli Vietnami sõjas kaotanud ühe jala põlvest allpool.

Halvatuna ratastoolis

1921. aasta augustis kukkus hilisem USA president Franklin Delano Roosevelt paadist külma jõkke, kaks päeva hiljem oli halvatud ta üks, seejärel ka teine jalg. Eksliku diagnoosi tõttu polnud ka teda võimalik ravida ja ta jäigi allpool vööd halvatuks. Ometi oli ta 20. sajandi edukamaid poliitikuid maailmas, USA presidendina 1933-1945, kuni ta maailmasõja võidu eel suri.

Teine 20. sajandi kuulsamatest USA presidentidest, 1913-1921 ametis olnud Woodrow Wilson sai 2. oktoobril 1919. aastal infarkti, mille järel oli mõne aja ühest küljest halvatud, hiljem vajas kas ratastooli või keppi, ning tema tervislik seisund mõjutas otseselt opositsiooni tugevnemist tema võimule USA Kongressis.

Nõukogude Venemaal riigipöördega 1917 võimule tulnud enamlane Vladimir Uljanov ehk Lenin elas üle mitu atentaati, kuid 1922. aasta mais esimese südamerabanduse järel jäi osaliselt halvatuks paremas küljes. teine infarkt sama aasta detsembris muutis ta valitsemiseks võimetuks, märtsist 1923 oli ta üldse tumm ja voodihaige kuni surmani 1924. aasta jaanuaris. Ametlikult oli ta küll valitsusjuht surmani. Aleksei Rõkov ja Lev Kamenev juhtisid sel ajal riiki tegelikult.