Erkroheline järv looduskaunis kohas? Sellel mürgisel pildil on üsna roojane põhjus

 (11)
Erkroheline järv looduskaunis kohas? Sellel mürgisel pildil on üsna roojane põhjus
Utah järve vetikadAP Photo / Scanpix

Ülemöödunud nädalal kattis Ühendriikides Utah’ järve peaaegu 350 ruutkilomeetrise pindalaga vetikakoloonia. Erkroheline vetikavaip näeb välja lummav, kuid on tõenäoliselt mürgine. Ja osaliselt on sellises nähtuses süüdi inimeste roe.

Artiklile lisatud rabaval (ja mõnes mõttes tülgastaval) aerofotol, mille tegi ajalehe Salt Lake Tribune piltnik Rick Egan, on näha, kuidas vetikad matavad enda alla veevoogusid Utah’ järve jahisadama lähistel. Vahendab wired.com.

Vetikakoloonia avastati 12. juulil; kõrgpunktis kattis see 90 protsenti järve pinnast, levides mööda Jordani jõge põhja poole, Great Salt Lake City suunas. Tsüanobakterite ohtruse tõttu otsustasid kohalikud ametnikud juurdepääsu järvele sulgeda, et teha põhjalikumaid analüüse. Pahaaimamatute külastajate teavitamiseks pandi välja spetsiaalsed hoiatussildid.

Mis selle suure rohelise pahanduse siis tekitas? Utah’ osariigi keskkonnaamet süüdistab vetikate vohamises kombinatsiooni väga palavast ilmast ja järvevee taseme alanemisest, mis suurendas fosfori osakaalu vees. Fosfor aga soodustab vetikate vohamist.

Seotud lood:

Rohkem kui 76 protsenti fosforist jõuab järve kaheksast selle lähikonnas tegutsevast reoveekäitlusjaamast. Keskkonnaameti pressiesindaja Donna Spangler sõnastas probleemi viisakalt: „See tuleb sellest, kui inimesed tualetis käivad.“

Juurdepääs järvele suleti reedel. Spangleri osutusel oodatakse praegu analüüside tulemusi, mis peaksid ütlema, kas vetikad eritavad tegelikult järvevette toksiine või mitte. Mürgistusteabekeskusse on juba helistatud rohkem kui 500 korral; enamuse kõnedest tegid inimesed, kes olid käinud järvel ja kellel esines seejärel haigusnähte, näiteks iiveldust, peavalu või nahalööbeid.

Utah’ järv ei kujuta endast paraku haruldast erandit. Lõuna-California ülikooli eluteaduste professor David Caron kinnitab, et sedamööda, kuidas ilmad soojemaks lähevad, esineb vetikate plahvatuslikku vohamist üha sagedamini. Ühe võimaliku lahendusena pakkus professor välja linnade reovee-töötlusseadmete nüüdisajastamise nii, et need eraldaksid veest enne tagasi keskkonda laskmist kõik vetikatele vajalikud toitaineid. See on aga kulukas, mistõttu eelistavad paljud kogukonnad külvata veekogudesse vetikaid surmavaid toksilisi kemikaale nagu vasksulfaati või savi, mis fosfori määramatuks ajaks järve põhja seob.

Utah’ keskkonnaamet loodab, et vetikakoloonia hävib iseenesest. Enamasti võtab see aega nädala või paar, ehkki toksiinid võivad vette jääda pikemaks ajaks.