Elektribuss: tõenäoliselt kõige keskkonnasõbralikum inimese leiutatud liiklusvahend

 (67)
Tallinn tutvustas täiselektrilist liinibussi
Tallinn tutvustas täiselektrilist liinibussiFoto: Andres Putting

Üllatav, aga teslaomanike asemel võiksid hoopiski elektribusside juhid lüüa uhkelt vastu rinda ja rääkida, kui keskkonnasõbralikud on nende sõiduvahendid. Tänu elektribussidele jääb maailmas iga päev kasutamata rohkem kui nelikümmend miljonit liitrit naftat.

Erinevate “kes on rohelisem” arutelude kaalukauss on sotsiaalmeedias ning uudiste lehekülgedel tugevalt teslaomanike poole kaldus.

Tesla on kujunenud omamoodi sünonüümiks rohelisemale maailmavaatele ja kõige puhtama südametunnistusega transpordile.

Kõik teised paistavad naftatööstuse nuumajatena või vähemalt üritatakse nii näidata. Tegelik võitja kategoorias “kui palju naftat jääb kasutamata” on aga hoopiski Hiina elektribussid.

Uudiseid Tesladest tuleb ühtlase foonina siit ja sealt. Umbes samamoodi nagu omal ajal sai Toyota Prius hübriidajamiga sõidukite sünonüümiks, räägitakse elektriautodest ja rohelisemast transpordist Teslade kaudu.

Ja see omakorda on tekitanud nii mõnegi arutelu teemal “kes on rohelisem” ja paljudele tundub, et elektriautode omanike enesehinnang on selles osas liiga kõrge.

Elektriautod pole ainukesed elektritranspordivahendid

Kahtlemata on iga elektriauto kasutaja tore piisake meres teel puhtama linnaõhu ja süsihappegaasineutraalsema maailma suunas. Kindlasti ei tohi alahinnata igaühe panust.

Siin muidugi kehtib veel teinegi eeldus, et elektritranspordis kasutatav särts tuleb taastuvatest energiaallikatest, mitte aga näiteks Narva elektrijaamades põlevkivi põletamisest. Aga see on eraldi teema.

Siiski ei tohi ka elektriauto omanike panust ka üle hinnata, sest globaalses mastaabis on “teslaomanike” panus … mitte nii erutav ja nende maailmapäästjaks tembeldamine ning naftatööstusele hingekella lööjateks on ilmselt liiga ennatlik, kirjutas Jason Torchinsky portaalis Jalopnik.

Elektrisõidukid, mis päriselt maailma naftanälja külgedesse mölgi löövad ei ole Torchinsky sõnul sugugi mitte Teslad vaid hoopiski Hiina bussid. Jah, just elektribussid, millest lõviosa on kasutusel Hiinas, nihutavad nõudlust nafta järele vähenemise suunas umbes kolm korda rohkem kui kogu maailma eraelektrisõidukid kokku.

Mitme tankeri jagu naftasäästu

Jalopniku andmetel jääb tänu elektribussidele kasutamata umbes 270 000 barrelit naftat iga päev. Teisisõnu, 1000 elektribussi jätavad kasutamata 500 barrelit naftat. Iga tuhande eraelektrisõiduki kohta jääb kasutamata ainult umbes 15 barrelit.

270 000 õlibarrelit on umbes 43 miljonit liitrit. Seda numbrit on keeruline uskuda, eriti kui me räägime ühest päevast. Võrdluseks - supertanker liigutab korraga umbes kaks miljonit barrelit naftat.

Igatahes on elektribusside ja eraelektriautode “naftasäästu” vahe üüratu. 15 vs 500 barrelit naftat. Selle taga on fakt, et Hiinas on kasutusel umbes 300 000 “patareitoitel” liikuvad bussi. USAs on neid samal ajal ainult umbes 1600.

Miks elektribussid juba igal pool ei ole?

Põhjusi, miks elektribussid võiksid olla eriti mõistlik alternatiiv tavalistele sisepõlemismootoriga ühistranspordivahenditele, ei ole keeruline leida.

Vähem otsest saastet (puhtam linnaõhk!), oluliselt vähem liikuvaid osi (väiksem rikete oht!) ja mitte vähem tähtsana - väiksem vajadus erinevaid, reeglina nafta baasil vedelikke vahetada hoolduse käigus. Kõigest hoolimata ei ole elektribussid USAs võidukäiku teinud.

Kas siin taga on see, et keegi ei taha olla esimene või on suurem probleem hoopiski poliitika ning kogu riigi- ja bürokraatiaaparatuuri tohutu inerts kursimuutmisel, jääb ammendava vastuseta.

Kuid enamik ekspertidest on nõus, et vajalikud tehnoloogiad on olemas, et elektribussid laiema populaarsuse saavutaksid ka USAs, kuid puudub piisavalt tugev keskne poliitika, mis ajendaks olemasolevaid süsteeme muutma.

Kes tegelikult maailma päästab?

Tegelikult peaksid elektribusside juhid olema need, kes käivad rinda ette löömas ja võimalikult palju kuulutamas seda, kuidas nad maailma paremaks muudavad.

Me võime ju muuta asju pisikeste sammudena - ja see on endiselt väga tervitatav - aga suured muutused peavad tulema suurtes mõõtkavades ning rohelisemaks pööramist peaks alustama sealt, kus selle mõju võiks olla kõige suurem.

Loe veel

Laevandus, rasketransport ning ühistransport on see, mille “patareitoitele” üle viimine võiks nafta küljest lahti rebimisele sootuks uue hoo anda. Aga selleks on vaja poliitikat ning loomulikult ka senisest rohkem akusid.

Kõik eelnev on mõttena väga ilus. Tegelik tulevik on aga natuke tumedamates toonides ja õige küsimus on see, et kust saaks muudki riigid (peale Hiina) küüned taha piisavalt suurtele kogustele maavaradele, mis on vajalikud elektritranspordile akude tootmiseks.

Varem on sõdu sõditud maa nimel ja nafta pärast. Ilmselt näeme me varsti sõdasid toidu ja elatava maa pärast ning utoopia ei ole ka sõjad … akude pärast.