Eksperiment: kirglik taaskasutus on keskkonnavaenulik tegevus

 (26)
Eksperiment: kirglik taaskasutus on keskkonnavaenulik tegevus
Foto: Accelerista.com

Ylle Tampere korraldas eksperimendi, mille eesmärgiks oli vanade asjade jällekasutuse positiivse mõju hindamine. Üllatuslikult selgus, et kirglik taaskasutus on hoopistükis keskkonnavaenulik ja närvesööv tegevus, kirjutab Accelerista.com.

Eksperimendi alguskuupäevaks märkisin oma kalendrisse 31. septembri, sest sel päeval sõitsin 123 kilomeetrit Pärnusse, et sealset Uuskasutuskeskust ja vanakraamipoode väisata. Nimelt kuu lõpus on Uuskasutuskeskuses eriti soodne ostelda, enamus asju on poole võrra alla hinnatud. Pärnus on ka supervalikuga Sõbralt Sõbrale, Jenny Kruse ja veel mitu toredat taaskasutus-ostukeskust.

Pärnu Uuskasutuskeskus oli tõeline imedemaa – leidsin kollektsioonist puuduolevaid Tarbeklaasi klaase, vanu, aga täiesti kasutamata supitaldrikuid ja –oh imet! – kõige ülemiselt riiulilt Riia portselanitehase Saulīte serviisi peaaegu täieliku komplekti.

Siniruuduline kuldsete tähtedega serviis kõnetas mind eriti võimsalt, ja nii ma selle sealt endale korvi ladusingi. Puuduolevad koogitaldrikud – häh, see on ju köki-möki, taaskasutuspoode on kümneid!

Saulīte tähtsust nõukogude mass-tarbekunsti ajaloos on raske ülehinnata, seda enam, et pandeemia tõttu oma koju aheldatud inimesed on lohutust otsinud nostalgiast – RPF legendaarse disaineri Zina Ulste loodud Päikene ( “saulīte” on eesti keeles “päike”) on üks mitmest tema “muretute kuuekümnendate” signatuurteostest, mida kirglikult taga otsitakse. See seletab, miks ma maruõnnelikult, korv kuhjaga täis, kassa poole loovisin.

Seotud lood:

31. septembrit ja tasuta lõunaid ei ole loomulikult olemas

Kassast tooteid läbi lastes ohkas noor müüjanna: “Ma ei kujutanud ette, et üks inimene võib nii palju osta… mul pole vist kastigi…”

Teine müüja, kellelt küsisin, kas kogu serviisi osta on odavam kui tükikaupa, vastas kerge sarkasmiga: “Võtsite, ju siis teate, millega tegu. Ei mingit soodustust.”

Viimase aja nõudehullustus ja eriti iha nõuka-nostalgia järele on taaskasutuspoodides hinnad lakke löönud, ent sellegipoolest ei osanud ma ehmatust varjata, kui kassast tuli kaugelt üle sajaeurone arve: “Oot, midagi on vale, täna on ju septembri viimane päev ja hinnad peaksid soodsamad olema…”

“Te eksite, täna on 1. oktoober, meil tuli just uus kaup, soodushinnad on kuu kolmel viimasel päeval.” Ega’s miskit, raputasin rahakotti, neelasin piinlikkustunde alla ja imestasin endamisi, kuidas ma nii valesti kalendrisse vaatasin… kuniks lamp läks põlema – 31. septembrit ei ole olemas (nagu ka tasuta lõunaid mitte).

Minu uus eksperiment – kui keskkonnasõbralik on tegelikult taaskasutus – sai seega kena (kuluka alguse) 1.10, mitte 31.09. Ikoonilisele Saulītele oli vaja leida juurde koogitaldrikuid. Ülesanne tundus olevat lihtne.

Neli(kümmend) inimest aktsioonis

Ühismeediasse on tekkinud arvukalt nõudesõltlasi koondavaid gruppe: elunäinud serviisidest on saanud sama suur äri kui Tarbeklaasi vaasidest.

“Kullaotsijad” tuulutavad mahajäetud maju, laatasid, kohalikke külatäikasid ja ei kõhkle teadmatutele või hädasolijatele mütsi pähe tõmbamast. Kõik, mis on odavalt ostetud, läheb kallilt gruppides ja oksjonitel kaubaks.

Pole siis ime, et taaskasutuspoodide rahvas on tiba pire – kuidas sa vahet teed, kas igapäevane klient tuleb mõnd puuduvat tükikest serviisist otsima iseendale või nillib odavat kaupa, et see kallimalt müüki panna. Kui ise nõudehullust ei põe, tundubki kummaline, et keegi võib nii tavalisest asjast nagu tass või taldrik tõsiselt sõltuvusse jääda…

Minu eksperimendi leitmotiiviks sai üks läti kultusserviis, millele oli vaja leida kuus koogitaldrikut. Tegin fotod ja postitasin kõigepealt oma kodugrupis küsimusega, kas kellelgi on mulle midagi pakkuda? Palatikaaslasi on üle 9 tuhande, ju keegi neist ikka midagi on näinud või on endal üle…

Esialgu ei midagi. Imetleti haruldast leidu, pildid said sadu laike, aga siniseid koogitaldrikuid ei kuskil. Ent üks ja teine kirjutasid, et võtavad oma igapäevastel ringkäikudel otsitud esemed sihikule ja annavad teada.

Järgmisena postitasin pildid ja otsisoovi Läti sarnastesse gruppidesse. Lõunanaabritel buumivad kodumaised nõud sama ägedalt kui meil siin kohalik Tarbeklaas ning hinnad on Eestiga võrreldes kohati kümnekordsed. Kui vaja, siis vaja ja rahanumber ju ei loe. Jälle tuli palju laike ja paar põdejat, kes lubasid silmad lahti hoida.

Ega ma isegi tegevusetult käed rüpes istunud: otsireisid viisid Tallinna tuntud ja vähem tuntud urgastesse, kõik Uuskasutuskeskuse poed said mitu korda läbi ratsutatud. Lisaks võtsin ühe kaaspõdejaga ette Ida-Virumaa otsingutuuri. Sõin ja jõin seal uhkesti, kätte jäi nii mõndagi, aga mitte soovitud koogitaldrikuid.

Hodomeeter keris nädalaga 568 kilomeetrit ja paak sai tühjaks. Berlinksil, mis võtab maanteel 4,5l/100km kohta...!

Loe täisteksti ja eksperimendi kokkuvõtet saidil Accelerista.com.