ScienceAlert vahendab Jamali teaduse- ja innovatsiooniameti direktorit Aleksei Titovskit, kes ütles, et jakuudi keeles nimetatakse sellist vetruvat muhku bulgunjakiks. Kui sellised mullid ajapikku lõhkevad, tekib maapinda auk, gaas vallandub ja järgi jääb hiiglaslik lehter.

Lõhkenud maamull võib jätta järele väga väikese augu, ent neid on ka seostatud tõeliselt suurte kraatrite tekkega mitmel pool Siberis.

Eelmisel aastal otsustasid keskkonnauurijad Aleksandr Sokolov ja Dorothee Ehrich ühelt niisuguselt mullilt mulla ja rohu pealt koorida. Nad avastasid, et maapinnast vallandunud õhus leidus 1000 korda rohkem metaani kui tavaõhus ja 25 korda tavalisest rohkem süsihappegaasi.

On spekuleeritud, et metaanimullid on seotud kerkinud temperatuuridega, mistõttu aastatuhandeid erinevaid orgaanilisi materjale külmas hoidnud igikelts sulama hakanud on.

Nende tekkele võib põhjust otsida ka Siberi tundra omapärases geoloogilises minevikus: Vassili Bogojavlenski Venemaa teaduste akadeemist on neid mulle aastaid uurinud ja ütleb, et sealne maakoor on pärit Hiliskriidist ja 500-1200 meetri sügavusel pinnase all on tuvastatud iidne gaasireservuaar. "Gaas, mis läbi pinnase üles tõuseb, põhjustab igikeltsa ja -savikihtides kõrget rõhku ja murrab läbi selle nõrgenenud osade läbi," kirjutas Bogojavlenski 2015 aastal ajakirjas GEO ExPro.

Hetkeprioriteediks on nüüd märgistada need mullid, mis võiksid kohalikule mingil viisil ohuks olla. Selle tööga ongi plaanis terve käesoleva aasta tegeleda.