Miks? Vastus on lihtne: «Sest õppida on huvitav ja psühholoogia võimaldab iseendast ning oma kiiksudest pisut paremini aru saada.»

Helle tuli 1988. aastal Tartusse füüsikat õppima, soovides selle abil maailmast paremini aru saada. Ta imetles seda, kui hästi mõni lihtne füüsikaseadus kirjeldab suurt osa tajutavast tegelikkusest. «Loodusseadused on nagu tajutavast reaalsusest sügavam kood, mis seda tegelikkust loob ja juhib. Tahtsin saada kontakti sügavama tõelisusega,» ütleb ta.

Side füüsikaga tekkis Hellel 15-aastasena, kui õpilaste teaduslikus ühingus juhendas teda Alo Linntam, kes arendas teooriat selle kohta, kuidas kõik elementaarosakesed on ühtse välja ilmingud. «Tema õpetas mind 15-aastaselt programmeerima. Istusime kord nädalas ligi poole ööni Tallinnas küberneetika instituudis ja modelleerisime tollasel arvutil tema teooria järgi elementaarosakesi,» jutustab ta. Helle uskus, et kui maailm koosneb osakestest, siis tähendab osakestest arusaamine ka maailmast arusaamist. Nii oligi füüsika õppimine tema jaoks toona loogiline jätk.