Banqiao tammi purunemine 1975: miljardeid kuupmeetreid vett tappis 230 000 inimest
Banqiao veehoidla tamm on läinud ajalukku sellega, et selle tammi purunemine 1975. aasta augustis paiskas Hiinas Henani provintsis voolava Ru jõe veed asustatud aladele, tappes vähemalt 171 000, teistel andmetel isegi 230 000 inimest ja jättis 11 miljonit inimest koduta. Tegemist on tänase päevani rängima tammikatastroofiga maailmas, kuigi teisel pool raudset eesriiet paikneva Hiina kannatused ei pruukinudki toona kogu maailma teadvusse jõuda.
Nii selle katastroofi, kui ka 1976. aasta Tangshani maavärina (mis nõudis enam kui veerand miljonit inimelu) tegelikku ulatust üritati Hiinas aastakümneid varjata.
Vaid 24,5 meetri kõrgune Banqiao tamm oli ehitatud aastail 1951-1952, arvestusega, et see peaks vastu ka suuri üleujutusi, nn tuhande-aasta-üleujutusi, kui sajab 300 mm päevas. 1975. augusti üleujutus tekkis aga sellest, et väidetavalt tuli alla enam kui kolm korda rohkem sademeid -1060 mm päevas. Loodusjõudude vastu alati ei saa.
Paraku, tüüpilise plaanimajanduse ja totalitaarse riigikorra tingimustes polnud ka ametnikud võimelised õigeaegselt reageerima. 6. augustil 1975 saadeti kõrgematele otsustajatele palve avada tamm, et veekoormust pisutki vähendada. Esimene vastus oli keelav. Päev hiljem anti siiski luba tamm avada, kuid nüüd kadus see luba kuskile bürokraatiakoridoridesse ära ja õigete isikuteni ei jõudnudki. Samal päeval teatas kohalik sõjaväeosa, et üks piirkonna tammidest on murenemas. Kolm tundi hiljem murdus Shimantani tamm ja paiskas kogu vee korraga Banqiao tammi suunas. See murdus pool tundi hiljem. Enam kui 700 miljonit kuupmeetrit vett paiskus allavoolu, Daowengchengi linnake hävines koheselt, koos 9600 elanikuga, kes lainetes hukkusid.
Elujäänud on meenutanud, et tammi purunemisega kaasnes müra, mis meenutas taeva allakukkumist ja maa rebenemist. Üksteise järel varises kokku veel 60 tammi, nii, et veemass, mis allavoolu teed otsis, kasvas juba 15 miljardi kuupmeetrini.
Laine, mis tammide purunemisega kaasnes, oli kümme kilomeetrit lai ja kuni seitse meetrit kõrge, paiskudes allavoolu kiirusega 50 kilomeetrit tunnis, pühkides taimedest ja hoonetest tühjaks 55 kilomeetrit pika ja 15 kilomeetrit laia ala. Evakueerimine nurjus, sest telegraafid ei töötanud, signaalrakettide sõnumist ei saadud aru, sõnumitoojad ise uppusid lainesse.
Päästetöödele saadeti küll armeeüksused, aga ka nende abil ei jõudnud abi kõigi abivajateni. Miljon inimest oli ka poolteist nädalat hiljem veel veevangis. Inimesed, kes kohe ei uppunud, kaotasid aga juurdepääsu toidule ja puhtale veele. Kui 26 000 inimest oli hukkunud otse üleujutuse tõttu, siis 145 000 inimes kaotas järgnevalt elu epideemiate ja otsese nälja tõttu. Hävines ligi kuus miljonit hoonet, peavarjuta jäi 11 miljonit inimest. Ja võimud selgelt ei tulnud katastroofi järgse kriisiga toime.
Chen Xing, üks Hiina tunnustatumaid hüdrolooge, oli kaasatud Banqiao tammi projekteerimisse, kuid tema kriitikat, et samasse jõgikonda nii paljude tammide ehitamine tõotab katastroofi, ei võetud kuulda. Ka soovitas ta ehitada tammile 12 lüüsi, kuid ametnikud kõrgemal otsustasid, et teha tuleb vaid viis. Kui Chen esitas samasugust kriitikat Shimantani tammi kohta, lasti ta üldse ametist lahti.
Kuigi selle katastroofi kutsuski esile ilmastik, liigsete sademetega, mida tõi kohale taifuun Nina, siis uuemad analüüsid on juba selgelt näidanud, et katastroofi põhjuseks oli inimene, nimelt vead, mida oli tehtud tammide planeerimisel. Juba 1950. aastatel oli kõiki hoiatusi eiratud ja ehitatud tamme ebakindlatest materjalidest, Banqiao tamm näiteks oli valmistatud savist. Ja Hiinas on tänase päevani 87 000 veehoidlat sama ebakindlate müüride taga.
Aasta hiljem ilmnes samasugune bürokraatlik võimetus ka Tangshani maavärina ajal, mis tõi riigis kaasa ka võimuvahetuse, kui nn nelja jõuk (eesotsas Mao Zedongi lese Jiang Qingiga) 1976. aastal võimult minema aeti. 1978. aastast on Hiinat järkjärgult avatud ka muule maailmale.
Ametlik propaganda tunnistas tammi purunemise põhjuseks vaid loodusõnnetuse. Küll tehti Banqiao tammi taastamisest suur propagandasündmus, kui see seitsmenda viisaastaku plaani võeti ja 1986-1993 uuesti üles ehitati.
Ja hiigeltammide rajamise vaimustus ei kadunud. Vanu tamme on üritatud uuendada ja tugevdada, samas üritatakse suurushullustuses rajada ikka järjest maailma suuremaid tamme, enamikus küll raudbetoonist.
2008. aastal valminud 181 meetri kõrguse Kolme Kuru Tammi teelt küüditati 1,3 miljonit inimest, kuna rajatud hiigelveehoidla alla uppus 13 linna, 140 alevit ja 1350 küla. Maailma kõrgeimaks tammiks on aga tunamullu valminud 305 meetrit kõrge raudbetoonist Jinping-I Dam tamm Yalongi jõel.
Enam kui 200 meetri kõrgusi tamme on Hiinas valminud tänaseks 11, näiteks USA-s, Iraanis ja Šveitsis on selliseid neli, Mehhikos kolm, Indias, Brasiilias ja Venemaaal kaks. Hiinas on veel ehitamisel üheksa nii kõrget tammi. Katastroofe üritatakse küll ennetada, aga täit garantiid ei suuda keegi anda.
