Üle mitmekümne ruutkilomeetrine pimsist saar avastati esmakordselt 9. augustil satelliidifotodelt, kuid sarnase moodustise teket kinnitasid ka meremeeste raportid. Mitu laeva jäi muuhulgast pimsi sisse triivima ning videod ja fotod kummalisest kivimiga kaetud merest jõudsid ka sotsiaalmeediasse.

Vaatamata sellele, et hinnanguliselt umbes 15 cm sügavusele ulatuv pimsikiht võib merel seilavatele laevadele ohtlikuks osutuda, on mitmed teadlased pimsikihi moodustumise tõttu rõõmsad. Nimelt loodavad nad, et see võib olla abiks Austraalia rannikul asuva ohus oleva Suure Vallrahu kaitsmisel.

"Meie poolt viimase 20 aasta jooksul uuritud pimsisaared näitavad, et see toob Suure Vallrahu piirkonda uusi elujõulisi koralle ning teisi rifielanikke," ütles Queenslandi Tehnikaülikooli geoloog Scott Bryan. Teadlaste sõnul on veelgi olulisem see, et suure tõenäosusega satub pimsikogum piirkonda ideaalsel ajal - just samal ajal toimub suurem korallide taastootmine.

"Kuigi praegu on pimsikiht täiesti paljas, hakkavad selle külge järgmise nädala jooksul kinnituma elusorganismid," selgitas Bryan. "See võtab "pardale" koralle ja teisi korallrahude ehitamiseks olulisi organisme ning transpordib need Suure Vallrahu juurde. Sisuliselt on tegu ujuva kodu ja sõidukiga, mille külge mereorganismid kinnituda saavad ning selle abiga üle sügava ookeani Austraaliasse sõita," sõnas ta.

Teised teadlased on nõus, et üldjoontes on pimsisaar suure tõenäosusega Suurele Vallrahule kasuks, ent tõdevad, et rahu lõplikuks päästmiseks tegeda tuleb ikkagi inimesest lähtuvate juurpõhjuste lahendamisega.

"Rahu on kadunud, kui me ei pidurda inimesest tingitud mere soojenemist," kirjutas James Cooki ülikooli merebioloog Terry Hughes Twitteris. "Korallrahude kriisi ei lahenda ei robotid, ventilaatorid, plastkorallid ega akvaarium. Me peame tegelema juurpõhjustega ning eriti just kasvuhoonegaaside vähendamisega," kirjutas ta.