Sellega kaasnevad tormid ja üleujutused võivad Californias sundida 1,5 miljonit inimest kodudest lahkuma, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Vihmane jõululaupäev ei ole Californias midagi erilist. Pool aastasest sademehulgast tuleb selles osariigis taevast alla kolme kuu jooksul detsembrist veebruarini.

See sadu, mis algas 1861. aasta lõpus, ei olnud aga tavaline, sest taevaluugid jäid pärast avanemist valla 43 järjestikuseks päevaks.

Lõputu vihma ja lume tõttu tõusid osariigi idaosas Sierra Nevada mägedes algavad jõed üle kallaste ning pühkisid oma teel minema terveid asulaid.

California südames laiuvast Keskorust (Central Valley) sai suur järv: seal jäi tulva- ja vihmavee alla maa-ala, mille pindalaks on hinnatud kuni 16 000 km2.

Vesi oli mõnes kohas kuni üheksa meetri sügavune, nii et äsja paigaldatud telegraafipostegi polnud enam näha. Üleujutuses said surma tuhanded inimesed ja hukkus neljandik California 800 000 kariloomast.

Osariigi pealinnas Sacramentos, mis asub kahe jõe liitumiskohas, uppus kesklinn pruuni, mudasesse vette, mille sügavus oli lausa kolm meetrit. Nii said tänavaist kanalid ja osariigi valitsemine koliti minema seniks, kuni linn jälle ära kuivas. See võttis pool aastat ning selleks ajaks oli California pankrotis.

Niisuguseid õnnetusi põhjustavate supertormide kohta käivaid ilmastiku­mudeleid pole teadlastel kuni viimase ajani olnud. Seetõttu on alles praegu selgeks saamas, mis siis ikkagi California katastroofi põhjustas.

Nüüd on teada, et selle autor oli nähtus, mida kutsutakse atmosfäärijõeks. See mõiste kujunes välja alles 1990ndate alguses, ristiisaks USA teadlased.

Sellised taevas voolavad jõed on haruldased, aga mitte erandlikud. On kindlaks tehtud, et 1861.–1862. aastate üleujutusega võrreldavaid purustusi tekitavad atmosfäärijõed esinevad seal kandis umbes 150–200 aasta tagant, mis tähendab, et järgmine katastroof võib olla käeulatuses. Kliima soojenemise tõttu võivad eriti võimsad atmosfäärijõed sagedasemaks muutuda.

Atmosfäärijõed kujunevad välja troopikas neis piirkonnis ookeani kohal, kus õhk on kuum ja niiske. Need meenutavad kitsaid veeaurust koosnevaid konveierilinte, mis võivad olla mõnesaja kilomeetri laiused ja samas tuhandete kilomeetrite pikkused. Selline jõgi võib kanda veehulka, mis võrdub viieteistkümne Mississippi jõe omaga.

Enamasti jäävad atmosfäärijõed troopikasse, kuid mõnikord võib juhtuda, et tavaline läänevool on takistatud ja atmosfäärijõgi hakkab liikuma meridionaalselt ehk parasvöötme poole, kus on jahedam. Kui see jõuab maismaa kohale, väänab loodus jõest vee välja nagu märjast pesust.

Loe atmosfäärijõgede kohta lähemalt juuni Imelisest Teadusest!