Anomaalia: üks piirkond Maal hoopis jaheneb, mitte ei soojene

 (62)
Anomaalia: üks piirkond Maal hoopis jaheneb, mitte ei soojene
Illustreerival eesmärgil: vaade Atlandi ookeanile (Foto: Wikipedia / ---=XEON=---)

Põhja-Atlandi "külma laigu" mõistatusele aitavad lahendust leida keerukad raalmudelid.

Maa ookeanides kasvab üha suuremaks soojushulk, mille kasvuhoonegaasid on planeedile „lõksu püüdnud”. Üks piirkond Atlandi ookeani põhjaosas punnib aga üldisele tendentsile kangekaelselt vastu — selle temperatuur nimelt hoopis langeb!

Too „külm laik” (ingl cold blob) on klimatoloogidele huvi pakkunud alates 2015. aastast, mil seda esmakordselt märgati. Ookeanivee ringluse keerukus teeb aga keeruliseks ka nähtuse selgitamise.

Teadusajakirjas Nature Climate Science ilmunud värske uurimus annab mõista, et anomaalsena paistvat jaheduslaiku põhjustavaid tegureid on rohkem kui üks.

Leidmaks vastust küsimusele, mis temperatuurilangust tekitab, matkisid Saksamaal tegutseva Max Plancki nimelise meteoroloogiainstituudi uurijad kliima pikaajalise mudeldamise tehnikate toel eri tegurite mitmesuguseid konfiguratsioone.

Üks neist teguritest ei tule kellelegi üllatusena, vaid kinnitab varasemate uuringute tulemusi, mis näitavad, et veehoovus, mida tähistatakse akronüümiga AMOC (ingl Atlantic meridional overturning circulation; „Atlandi ookeani meridionaalne pöördringlus”), on alates 20. sajandi keskpaigast märkimisväärselt nõrgenenud.

Seotud lood:

N-ö täistuuridel töötades kannab veeringlus sooja, soolase pindmise vee Mehhiko lahe piirkonna lähedalt troopikast põhjasuunas paikneva Euroopa ranniku poole; selle asemele voolab jää sulamisel tekkinud jahe magevesi.

Ringlushoovuse nõrgenemise põhjused pole päris selged, ehkki mõned mudelid annavad mõista, et täheldatud nähtust põhjustab suurema hulga sulavee juurdevool Gröönimalt kombinatsioonis globaalse temperatuuritõusuga.

Kuna kõrgem temperatuur muudab ookeanivee kergemaks, ei vaju see enam sama varmalt sügavamale. Arktika jääkatte sulamisest ja sademete hulga kasvust tekkinud magevee ohter juurdevool võivad omakorda pidurdada ringlushoovuste tempot, tekitades ookeanipinnale väiksema soolsusega vee kihi.

Enne 2004. aastat kogutud andmed AMOC-i kohta pole aga eriti kvaliteetsed, mistõttu pole välistatud ka väike võimalus, et hoovuse aeglustumine kujutab endast varasema olukorra juurde naasmist, mitte planeedi soojenemisest johtuvat protsessi.

Selgitamaks välja Maa kliima ja külma laigu vahelisi seoseid, rakendasid uue uurimuse autorid üksikasjalist planeedi kliima matkimise mudelit, mis võtab arvesse energia, süsinikdioksiidi ning nii ookeanides kui ka maapinnal ja atmosfääris esineva vee liikumist ja tüsilikke vastastikmõjusid.

Selles mudelis käitatud simulatsioonid võimaldasid uurida, mis võiks juhtuda, kui AMOC oleks võimalik panna voolama täiskiirusel, nii et nähtust peamiselt mõjutavaks teguriks jääks atmosfäär.

Uurijad täheldasid väikest, aga märgatavat mõju. Sedamööda, kuidas juurde voolav vesi jahtus, tekkisid sellest madalal paiknevad pilved, mis peegeldasid tagasi päikesekiirgust, mis pindmist vett veelgi enam jahutas.

Järgmiseks mudeldas töörühm stsenaariumi, milles keskenduti ainult AMOC-i teisaldatavatele soojusmahtudele ja millest selgus, et hoovus mitte ainult ei kanna vähem energiat, vaid purgib seda rohkem Arktikas ringlevatesse ookeanihoovustesse.

Keerukate tegurite kombinatsiooni tagajärjel on need pooluslähi-hoovused hakanud kiirenema, neelates rohkem AMOC-i soojusenergiat ja muutes külma laigu veelgi külmemaks.

Selgituste täpsustamine ja määramine, kui suurt mõju on muidu looduslikule tsüklile avaldanud inimkonna kihk põletada fossiilkütuseid, nõuab veel täiendavat uurimist.