ANALÜÜS: Milline peaks Aafrika olema, et sealt keegi enam välja ei rändaks

 (105)

Pöörane palavus kui ekvaatoril paistab päike otse lagipähe, tohutu kuivus, mis pannud Sahara kõrbealad järjest laienema, üha tapvamad haigused, usuline ja etniline vägivald, mis nõuab miljoneid inimelusid, oskamatus valitseda, koos igikestva korruptsiooniga, traditsiooniliste hõimusidemete lagunemine ja asendumine millegi märksa ebamäärasemaga. Pole ka ime, et aafriklased arvavad, et elu on mujal oluliselt parem.

Euroopa teab oma ajaloost suuri väljarännuperioode, eriti 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil miljoneid inimesi otsis paremat elu teisel pool suurt lompi. Euroopa tuli sellest välja siis, kui demokraatia, õigusriik ja heaoluühiskond lõpuks end kehtestada suutsid. Juurde ka suur rahaline süst Ameerikast, Marshalli abi näol, mis kogu maailmajaost tänaseks heaoluoaasi lõi. Tunduks, et väljarännu probleemi on võimalik lahendada, Euroopa moodi, rikka ameerika onu abil.

Aafrika ei ole aga võrreldavgi Euroopaga.

Esiteks on üks asi, milllest ei saa seal lahti parimagi tahtmise korral, kui just maakera kõiki oma poolusi ja laiuskraade teist pidi ei keera. Ekvaator läbib Aafrikat alati, ning võib arvestada, et enam kui 30-kraadine keskmine temperatuur aastas paljudes piirkondades püsib. Inimorganismi taluvusel on omad piirid. Veepuudus on krooniline probleem, kuigi arenguabi korras on muu maailm ka palju ära teinud, et Aafrika küladesse veevärki rajada. Vesi, mida paljud aafriklased seni joovad, meenutab rohkem solki, kui joogivett. Paraku pole veeolukorra parandamine lihtne, vaid 56 protsenti Sahara-alusest Aafrikast omab juurdepääsu puhtale veele. Nälg pole isegi suurim probleem, kuigi 239 miljonit aafriklast kannatabki alatoitumise all. Heaolu Aafrikas algab kaevust.

Seotud lood:

Troopiline kliima paraku soosib ka putukate paljunemist, ning eriti sääskede levitatav malaaria on nõudnud tohutut tolli. Igal aastal sureb malaariasse vähemalt pool miljonit inimest, kuigi Maailma terviseorganisatsiooni jõupingutuste tulemusel on suremus ka Aafrikas poole võrra vähenenud. Ebolaepideemia ja aidsi laialdane levik on omaette katsumusteks, mõlemat soodustab ka inimeste madal haridustase ja teadmatus tegelike ohtude suhtes.

Tänane Aafrika pole enam tingimata džunglikülade Aafrika. Linnad tõmbavad massiliselt rahvast ligi, kes elavad pigem slummides, vaesuses ja haiguste keskel. Põhjus, miks kümned tuhanded, enamikus noored mehed otsivad teed üle Vahemere, on ka selles, et Aafrikas pole piisavalt töökohti. Globaliseerumine on seni loonud palju rohkem uusi töökohti Aasias kui Aafrikas. Zimbabwes on tööpuudus praegu näiteks 95 protsenti. Heaolu vajab töökohti.

Ja kui keegi panebki Aafrikas tehase püsti, ootab firma tavaliselt võimalikult odavat tööd aafriklastelt. Need aga teavad, et tõotatud maal Euroopas on elu palju parem. Isegi siis, kui leiad siin tööd vaid sibivedajana. Koloniaalvõim on kadunud, majanduse ekspluateerimine leidnud teise vormi, valge mehe orjamise valmisolek hoopis kasvanud.

Majandus kasvab ka Aafrikas, paraku tuleviku arvel. Illegaalne metsaraie hävitab sealgi vihmametsi, intensiivne põllumajandus on pinnase toitainetest tühjaks imenud. Tööstus, mis Aafrikas püsti pandud, ei hooli ka eriti keskkonnast, seega õhu kvaliteet Aafrika suurlinnades halveneb järjest. Mitmed riigid näitavad küll pööraseid majanduskasvunumbreid, eriti naftatööstuse toel, aga vahele tulevad jälle sõdadest ja viletsast juhtimisest tingitud sügavad kriisid. Nafta toob Aafrikasse raha.

Arenguabi rahvani ei jõua

Pool sajandit on Aafrika riigid saanud iseseisvust nautida, mille jooksul on rahvusvahelist majandusabi sinna miljardite eest sisse pumbatud. Korruptsioon on aga enamiku sellest abist valesse kohta, enamasti võimuesindajate ja ametnike taskutesse suunanud. Aafrika võlgade kustutamine, mida korduvalt tehtud, pole olukorda parandanud. Arenguabi liiga kerge kättesaadavus on hoopis vähendanud riikide tegelikku reformitahet.

Riigiaparaat on ebaefektiivne, demokraatiat ei suudeta siiani reaalselt juurutada, ainus struktuur, mis üldse koos püsib, on armee, see aga tahab ohjeldamatult võimalusi sõdimiseks ja paljudes riikides ka külanaiste vägistamiseks. Paljud riigid on kroonilises sõjakeerises. Rahuperioodidega kaasneb aga koheselt ka jõukuse tõus.

Teisal ehitatakse siiani Nõukogude Liidu või puna-Hiina eeskujul totalitaarseid diktatuure. Näideteks sobivad ka uusimad riigid, Eritrea ja Lõuna-Sudaan. Nurjunud riigid (failed states) on seni mõiste, mis kehtib ennekõike Aafrikas. Somaalia paistab paljudes asjades olevat lausa eriline näide. Naasmine kolonialismieelsete hõimuriikide juurde ei paista olevat võimalik, sest suurlinnades toimib juba tõeline rahvaste sulatuskatel. Väikeriigid on samas seal oluliselt edukamad kui tehislikud, joonlauapiiridega suured riigid.

20. sajandi suurimaid saavutusi oli külakoolide levik Aafrikas, tänaseks on tosinkond riike, kus kirjaoskus küündib juba üle 80 protsendi, samas on riike, milles kirjaskus ei küündi isegi 25 protsendini. Aafrikast võib tulla ka kõrgelt haritud inimesi, kuid palju suurem võimalus on, et põgenik, kes Euroopasse saabub, ei oska isegi lugeda.

Õpeta aafriklane lugema, oskab ta ehk ka ise tööd leida.

Vaesus on alati suhteline mõiste. Elatustasemelt on Ekvatoriaal-Guinea jõukam isegi Eestist, Kesk-Aafrika Vabariik aga ligi 45 korda vaesem. Aafriklastest 47 protsenti elab absoluutes vaesuses. Olukord on arenguabi toel paranenud, aga kaugeltki mitte piisavalt. Välisinvesteeringuid tõmbas mullu projektidena enim ligi Lõuna-Aafrika, rahas aga Egiptus. Ka Angola, Mosambiik ja Maroko näitavad juba tulemusi, mis võimaldaks Aafrikaski majandustiigritest rääkida.

"Kümme Aafrika Lõvi" ehk kiirema majanduskasvuga riiki suudaks ilmselt ka Aasia "tiigritest" ette trügida, kui seal nii tihti jälle mõni uus sisekriis valla ei pääseks. Irooniaks on Kongo DV figureerimine "Afrika lõvide" nimekirjas, pärast seda kui kodusõjas hukkus seal enam kui viis miljonit inimest. Ja relvi on Aafrikas ikka liiga palju, kalašnikov leidnud tee lausa mõne riigi lipule. Kogu maailmajao desarmeerimine on aga selgelt veel võimatu.

Aafrika probleemid on alati eksisteerinud, kuid varem ei tõmmanud sealseid inimesi niivõrd Euroopa, kui kohalikud slummid. Inimkaubanduse tõus avas aga uued kanalid Euroopasse. Samal ajal eksisteerib orjandus siiani näiteks Niigeris ja Mauritaanias, kuigi avalikult seda ei tunnistata.

Euroopa avatud uste poliitika selgelt soodustab inimkaubandust seal.

Kokkuvõtteks võib öelda, et aafriklaste eluolu aitaks parandada suurem juurdepääs puhtale joogiveele, kvaliteetsele toidule, ravimitele, välisinvesteeringutele, kuigi vohav korruptsioon on teinud mandrist justkui põhjatu tasku, kuhu pandud raha kaob. Vaesusest aitaks välja töökohtade loomine, mis ei väljenduks enam odavtööjõu ärakasutamises ja ei sunniks inimesi mujalt paremat elu otsima. Aasia riigid, eriti Hiina, otsivad juba ise võimalusi toota odavamaid kaupu Aafrikas, näib, et Aasia ime on lõpukorral, Aafrika ime ehk veel ees.

Kui aga juba aafriklane teeniks sama kõrget palka, kui eurooplane, poleks meil enam kuskilt odavamaid kaupu võtta.