Ameerika serva all võib peituda taassünd: teadlased leidsid veel ühe iidse tektoonilise laama

 (19)
Ameerika serva all võib peituda taassünd: teadlased leidsid veel ühe iidse tektoonilise laama
Illustratiivsel eesmärgil: Põhja-Ameerika Vaikse ookeani looderannik ehk Pacific Northwest (Foto: Pixabay / Matisse Miller)

Arvutisimulatsioon ütleb, et Ameerika lääneranniku all võib olla kolm tektoonilist laama, mitte kaks, nagu seni arvatud.

Laamtektoonika (ingl plate tectonics) — arusaam, et mandrid liiguvad aeglaselt mööda maakera pinda ja mõjutavad üksteist vastastikku — on suhteliselt uus avastus. Geoloogide kogukond hakkas seda laiemalt tunnustama alles 1960. aastate keskpaigas.

Lisaks Maa mandreid moodustavale seitsmele suurele laamale uurivad mõned teadlased kadunud, s.t subduktsioonivööndis mõne mandri serva alla kandunud ja Maa vahevöösse sukeldatud laamade jäänuseid.

Nüüd on üks uurimisrühm avastanud midagi, mida peetakse miljonite aastate eest Põhja-Ameerika Vaikse ookeani looderanniku (ingl Pacific Northwest) alla libisenud tektoonilise laama jäänusteks.

Põhja-Ameerika läänerannik on kujunenud mitme tektoonilise plaadi vaheliste keerukate vastastikuste suhete mõjul. Kaks nüüdseks subduktsioonivööndist Ameerika Ühendriikide ja Kanada lääneranniku serva alla kandunud laama kannavad nimetusi Kula ja Farallon.

Kolmanda laama (ingl nimetusega Resurrection, ee „taassünd“) olemasolu on välja pakutud vastuolulises hüpoteesis; osa geolooge on veendunud, et see selgitaks konkreetsete piirkondade maastike teatud iseärasusi. Uute andmete valguses paistab nüüd, et hüpotees Resurrectionist on saanud veenvat kinnitust.

Seotud lood:

YouTube’i-video sellest, kuidas see protsess teadlaste hinnangul kulgeda võis:

„Iidse Resurrectioni tektoonilise laama (raalmudelis) Maa pinnale tagasi tõstetud ja rekonstrueeritud piirid kattuvad hästi Alaska ja Washingtoni osariigi muistsete vulkaaniliste vöönditega.

Oleme leidnud kauaotsitud seose Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika kaugest minevikust pärinevate geoloogiliste leidude vahel,“ kinnitasid USA-s Texase osariigis tegutseva Houstoni ülikooli geoloog Johnny Wu ja geoloogiadoktorand Spencer Fuston.

Tektooniliste laamade piiridel paiknevad subduktsioonivööndid ei ole ainsad tegurid, mis mandrite piirjooni ümber kujundavad. Pärast viimatist jääaega on jääkihid maapinnas aeglaselt sulanud, põhjustades kõigi maailma mandrite kerkimist.

Taolise protsessi ühe tagajärjena on ilmselt kasvanud lokaalsete vulkaanipursete tõenäosus, mis johtub mandrite massi vähenemisest. Mandrite kerkimise protsess toimub tegelikult siiamaani, ent on väga palju aeglasem kui praegune merepinna tõus.

Arusaamine sellest, kus täpselt need kadunud laamad me jalge all asuvad, võib aidata geoloogidel paremini mõista maapinnal toimuvaid sündmuseid, nt vulkaanilisi protsesse.

Kui vulkaanipursete ja maavärinate täppisprognoosimine tulevikus võimalikuks muutub, juhtub see tõenäoliselt tänu põhjalikumatele teadmistele planeedi Maa süvakihtides toimuva kohta.