Ameerika puud kolivad vaikselt lääne poole ja keegi ei tea, miks
Keskkonnateadlased, kes jälgivad murelikult kliimamuutuse mõjude levikut kõikjal Ühendriikides, arvavad, et teavad, kuidas taimed sellele reageerivad.
Näiteks võiks eeldada, et külmaga paremini kohaneva taimed jäävad ellu, kui levivad kaugemale põhja poole, eemale troopikast ja soojast maapinnast.
Värske uuring puuliikide populatsioonide nihkumisest viimasel kolmel kümnendil annab mõista, et vastav mõju on juba tuvastatav. Kuid selle juures on ka üks seletamatuna näiv konks: mõned puud paistavad kolivat hoopis läände!
Umbes kolmveerand Ameerika idapiirkonnale omastest puuliikidest, k.a valged tammed, suhkruvahtrad ja tuhmid iileksid on alates 1980. aastast nihutanud oma asurkondade keskpunkte lääne suunas. Rohkem kui pooled uuritud liikidest olid samal ajal liikunud ka põhja poole.
Ühena esimestest empiiriliste andmete valguses USA idapoolseid metsi kujundavaid kliimamuutuse-mõjusid hinnanud uurimus ilmus teadusajakirjas Science Advances.
Mõistagi ei liigu puud n-ö omal jalal ringi, kuid ajapikku võivad nende populatsioonid nihkuda sedamööda, kuidas noored puuvõsud laienevad uutele aladele, samal ajal kui vanemad isendid mujal surevad.
Uuringu tulemused on huvitavad osalt sellepärast, et need ei tundu esmapilgul üldse loogilised.
Teadlaste töörühm on aga juba püstitanud hüpoteesi, mis metsatriivi selgitab: ehkki kliimamuutus on kergitanud temperatuure Ühendriikide idapiirkonnas, on see märkimisväärselt muutnud sademete hulkasid.
Riigi kirdepiirkonnas pole pärast 1980. aastaid vihma sadanud palju rohkem kui eelnenud sajandil, samas kui kagupiirkonnas on sademete hulk drastiliselt vähenenud.
„Eri liigid reageerivad kliimamuutusele isemoodi. Suurem osa laialehiseid — heitlehiseid — puuliike nihkub niiskuse järel lääne suunas. Igihaljad puud — okaspuud — liiguvad aga peamiselt põhja poole,“ kommenteeris USA-s Indiana osariigis tegutseva Purdue’ ülikooli metsanduse professor ja üks uurimuse autoreid Songlin Fei.
Puu-populatsioonide triivi võivad soodustada ka keskkonnakaitse-püüdlused, muutused metsamaa kasutamises, metsatulekahjude sagedus ning parasiitide ja nakkuste levik.
Professor Fei ja tema kolleegid väidavad aga, et vähemalt viiendikku populatsioonides täheldatud muudatustest ajendavad muutused sademete hulgas, mida omakorda mõjutab oluliselt inimtekkeline kliimamuutus.
Okaspuude täheldatud liikumine põhja suunas tundub märksa loogilisem.
Okaspuud on niigi temperatuurikõikumiste suhtes tundlikumad kui heitlehised puuliigid. Juba praegu leidub okaspuid ohtralt Põhja-Ameerika okasmetsavööndis, mis tähendab, et igihaljad liigid on juba hästi kohanenud külmemate ja kuivemate tingimustega, mis neid Ühendriikides põhja poole levimisel ees ootavad.
Prof Fei arvates annavad uurimuse tulemused mõista, et niiskus mängib kliimamuutuse tagajärgede kujunemisel lähitulevikus seniarvatust olulisemat rolli.
Uurijad teeb murelikuks asjaolu, et kui heitlehised puud kolivad lääne poole, samal ajal kui okaspuud triivivad põhja, võivad mõned olulised ökoloogilised metsasüsteemid ida pool koost lagunema hakata.
Eri liikide vahekorrad määravad metsa olemust sama palju kui hulga puude olemasolu. Kui eri liigid rändavad eri suundades, võivad keskkonnasüsteemid piirkonniti kokku variseda.
„Need tulemused kujutavad endast nüüdisaegset kinnitust protsessile, mida teame olevat aset leidnud minevikus ja mis toimub uuesti tulevikus, ja näitavad, et puud on vägagi dünaamilised organismid, mis kliima muutumise, nt maapinna hiljutiste jäätumiste ja muude häirivate tegurite mõjul pidevalt liiguvad.
