Allveelaeva pole meresügavuste uurimiseks enam vajagi, tuleb vaid selga tõmmata Exosuit

Kunagise kuulsa allveeuurija Jean-Jacques Cousteau järeltulijate seas paistab käivat omapärane rebimine meediatähelepanu pärast. Vaevalt jõudis Fabien Cousteau lõpetada oma kestvuseksperimendi merealuses laboris kui tema isa Jean-Michel esitles maailmale uut tüüpi tuukriülikonda.

See aeg, mil tuukrid pidid merepõhjas ringi liikuma pikad hapnikuvoolikud seljas, on ammu minevik. Hapnikuballoonid tähendasid esimest suurt revolutsiooni allveeavastustel, seni suurimaks murranguks paistab muutuvat aga Exosuit. Cousteau nimi on küll PR-iks hea, aga uue tuukriülikonna väljatöötajaks on siiski kanadalane Phil Nuytten.

"Seljakotis" on hingamiseks sobivat hapnikusegu koguni 50 tunniks, uue tuukriülikonna soomus kannatab isegi 30-kordset rõhku maapealse õhurõhuga võrreldes, kuigi selle sees olev rõhk maapealset rõhku ei ületagi. Exosuit võimaldab vaevata tegutseda isegi 300 meetri sügavusel. Ja mis kõige parem, kui tuukriga peaks midagi juhtuma, saab pinnapealne juhtimiskeskus anda skafandrile käsu ise pinnale tõusta. Exosuitil on ka küljes pisikesed mootorid, mis parandavad merealust manööverdamist. Kaalub see merealune skafander kuni 272 kg.

Pool miljonit eurot maksva skafandriga on käidud ka otsimas naftat Pärsia lahe põhjas. Ja muidugi ei ütleks sellest ära ka allveearheoloogid ega merebioloogid. Kanadas asuva firma Nuytco Research välja töötatud alumiiniumikestaga tuukriülikond meenutab tõesti rohkem Apollo-astronautide Kuu-ülikondi, ja algselt oli ta hoopis mõeldud New Yorgi reoveetorustiku hooldajate kaitseriietuseks. Aga ilmnes, et ta võimaldab hoopis palju enamat.

Loe ka firma kodulehelt

Esimesed patendid selle väljatöötamiseks saadi 1985. aastal, 2009. aastast testitakse aga juba valmis Exosuiti. Selle leiutaja, Phil Nuytten sai hiljuti ka oma töö eest Jules Verne'i nimelise preemia.