Eluohtlikuks ei tee antifriisi siiski mitte niivõrd selle mürgine koostis kui pärast selle manustamist ainevahetusprotsessi käigus organismis tekkivad ühendid.

Algul mõjutab etüleenglükool seedekulglat ja kesknärvisüsteemi üsna sarnaselt alkoholiga, tekitades joobeseidundi.

Seejärel lagundatakse etüleenglükool aga glükool- ja oksaalhappeks, mis põhjustavad soovimatuid toimeid nagu hingeldamine, metaboolne atsidoos, häired südame-veresoonkonna töös ning lõpuks neerude töö seiskumine.

Kui patsiendile kiiresti esmaabi anda, on õnneks enamasti võimalik rängemaid kahjustusi ennetada. Tänu edukale ravile paranevad mürgistuse ohvrid peaaegu alati täielikult.
Antifriis autoradiaatoris (Wikimedia Commons, kasutaja EvelynGiggles)

Etüleenglükooli-mürgistuste ravis kasutatakse peamiselt fomepisooli ja etanooli, s.t viinapiiritust.

Mõlema ravimi toime rajaneb samal põhimõttel — nii fomepisool kui ka piiritus konkureerivad etüleenglükooliga alkoholi dehüdrogenaasi pärast. Alkoholi dehüdrogenaas on ensüüm, mille toel toimub nii etüleenglükooli kui ka etanooli ainevahetus.

Kuna etanooli afiinsus ensüümi suhtes on etüleenglükooli omast umbes sada korda suurem, seondub etanool kiiresti kogu olemasoleva ensüümivaruga ning etüleenglükool ei saa enam laguneda glükoaldehüüdiks, mis takistab selle edasist lagunemist äärmiselt toksiliseks glükool- ja oksaalhappeks.