Aju muutvad psühhedeelsed ained võiks ravida depressiooni ja muid vaimuhäireid

Paistab, et psühhedeelsed ained muudavad muudki kui taju ja tuju. California Davise ülikooli neuroteaduskeskuse biokeemia ja molekulaarmeditsiini spetsialisti David E. Olsoni ja kolleegide värske uurimus näitab, et need kemikaalid muudavad lausa närvirakkude endi struktuuri.

Olsoni töörühm on juba mõnda aega uurinud psühhedeelikumide nagu lüsergiinhappe dietüülamiidi (LSD), psilotsübiiniseentes sisalduva psilotsiini, N,N-dimetüültrüptamiini (DMT) ja 3,4-metüleendioksümetamfetamiini (MDMA e ecstasy) mõjusid närvirakkude ehitusele ja talitlusele ning avastanud, et need ained soodustavad märkimisväärselt neuronite kasvu.

„Need on ühed kõige võimsamatest aju talitlust muutvatest medikamentidest ja meie uuring näitab, et need võivad muuta ka aju struktuuri,“ kirjutab Olson aimelehes The Conversation. „Muutused neuronite struktuuris on olulised, kuna mõjutavad info liikumist ja töötlust ajus ning seeläbi seda, mida me tunneme ning kuidas mõtleme ja käitume.“

Olson nendib, et enne tema töörühma uuringut tundis teadus vaid suhteliselt väikest hulka aineid, millel on neuronite struktuurile nii drastiline ja kiire mõju. Üks neist teadaolevatest ainetest oli ketamiin — dissotsiatiivne tuimasti ja võimalik, et kõige parem kiiretoimeline antidepressant, mida nüüdisteadus tunneb.

Kui mõelda närvirakust nagu puust, siis oleksid selle oksisjätked e dendriidid nagu suured oksad ja dendriitsed neuronjätked (ingl dendritic spines), mis võtavad vastu signaale teistelt neuronitelt, justkui väikesed oksad. Mõnedel neist võivad kasvada „lehed“ — neuroni sünapsid. Tõtt-öelda kasutavad neuroteadlased sageli aednikele tuttavaid termineid nagu „elupuu“ (ld arbor vitae — aju valgeollus) ja „kärpimine“ (pruning). Kui Davise ülikooli uurijad kultiveerisid neuroneid Petri tassides — mis on mõneti sarnane potitaimede kasvatamisele — ja mõjutasid neid psühhedeelsete ühenditega, võrsus neuronitest rohkem oksisjätkeid ja dendriitseid neuronjätkeid ning need moodustasid rohkem ühendusi naaberneuronitega.

Uus lähenemine depressioonile

Tänu ketamiini, aeglase mõjuga antidepressantide ja kroonilise stressi põhiste depressioonimudelite uurimisele teavad teadlased nüüdseks, et depressiooni ei põhjusta lihtsalt „keemiline tasakaalutus“, nagu ravimitootjatele meeldib mõista anda. See haigus on palju komplitseeritum ja hõlmab struktuurilisi muutuseid võtmetähtsates neuroniahelates, mis reguleerivad emotsioone, ärevust, mälu ja premeerimisfunktsiooni.

Üks depressiooni tunnustest on prefrontaalse ajukoore — muu hulgas ärevust kontrolliva ja meeleolu reguleeriva ajupiirkonna — neuronite kärbumine. Sisuliselt närbuvad neuronite „oksad“ ja jätked ning katkevad nende ühendused teiste aju moodustavate neuronitega. Ühe hüpoteesi järgi on ketamiin nii tõhus just sellepärast, et aitab taolistel kriitilise tähtsusega neuronitel harusid ja dendriitseid jätkeid kiiresti tagasi kasvatada.

Sarnaselt ketamiinile on psühhedeelsetel ainetel ilmnenud neuropsühhiaatriliste häirete kliinilises ravis märkimisväärne potentsiaal. DMT-d sisaldav taimetõmmis ayahuasca avaldab juba ühe päeva jooksul kiireid antidepressiivseid mõjusid, psilotsübiin leevendab surmavalt haigete vähipatsientide ärevust ja MDMA võib vähendada posttraumaatilise stresshäire PTSD-ga kaasnevaid kannatusi. Olsoni töörühma teised hiljutised uuringud annavad mõista, et psühhedeelsetel molekulidel ja ketamiinil võib olla ühine ravimehhanism.

Psühhedeelikumid või psühhoplastogeenid?

Rangelt võttes tähendab psühhedeelikum „meelt ilmutavat ainet“ (kr ψυχή (psüühe — hing, meel) + δηλείν (delein — ilmutama, esile/nähtavale tooma)) — määratlus, mis on avatud paljudele tõlgendustele. 5-HT2A-retseptoreid aktiveerides kutsuvad need ained enamasti esile tajumoonutusi ehk hallutsinatsioone. Olsoni uurimisrühm avastas, et ühendid, mida traditsiooniliselt käsitletakse psühhedeelikumidena (nagu LSD ja DMT), aga ka ained, mida vaid mõnes kontekstis psühhedeelikumide sekka lahterdatakse (nagu MDMA) ja need, mida reeglina psühhedeelikumideks ei peeta (nagu ketamiin), suudavad kõik neuronite struktuuri olulisel määral mõjutada.

Töörühm, mille liikmed usuvad, et sellised molekulid võivad laia valiku ajuhaiguste ravimise valdkonnas võtmetähtsateks osutuda, on verminud nende tähistamiseks termini „psühhoplastogeen“.

Petri tassides kultiveeritud neuronite peal läbi viidud katsed, nagu ka eksperimendid äädikakärbeste ja närilistega on näidanud, et mitmed psühhoplastogeenid, nende hulgas psühhedeelikumid ja ketamiin ajendavad närvirakke kasvatama rohkem nii oksjätkeid kui ka dendriitseid jätkeid. Nähtavasti on kõigi nende ühendite toimimise aluseks rakkude kasvamises osaleva olulise valgu mTOR aktiveerimine.

Biokeemiline „masinavärk“, mis mTOR-i aktiivsust reguleerib, on väga keerukas. Uurides psühhedeelsete ainete ja muude psühhoplastogeenide toimeid, mis mTOR-i signaalivahetust aktiveerivad, võib olla võimalik välja töötada sellised ühendid, mis kutsuvad esile ainult neuronite kasvu soodustavaid ravimõjusid, kuid jätavad puutumata neuroniahelad, mis seonduvad soovimatute tajumuutustega.

Valdkonnas tegutsevad teadlased on juba mõnda aega teadnud, et psühhedeelsetel ainetel võib olla aju tööle püsivaid positiivseid mõjusid. Võimalik, et neid pikaajalisi muutuseid kutsuvad esile just vastavate ainete psühhoplastogeensed toimed. Kui hüpotees tõele vastab, tähendab see, et psühhoplastogeene võib rakendada meeleolu- ja ärevushäirete tõttu kahjustatud ühenduste remontimiseks.

Imeravim või mürk?

Neuronite oksisjätkete (dendriitide) ja dendriitsete neuronjätkete atrofeerumine iseloomustab tervet hulka haiguseid. Seega on ühenditel, mis dendriitide kiiret kasvu soodustada suudavad, üsna lai ravipotentsiaal. Psühhedeelsete ainete soodsaid tervisemõjusid kinnitavate teadusuuringute hulk kasvab iga aastaga.

Indu tuleks esialgu siiski ohjeldada, kuna me ei tea veel kõiki riske, mis nende ravimite tarvitamisega kaasnevad. Näiteks on võimalik, et neuronite kasvu soodustamine aju arenemise ajal võib neuroniahelate rafineerimise tavalistesse protsessidesse sekkumise tõttu mõjuda kahjulikult. Me lihtsalt ei tea seda veel.

Samamoodi pole selge, millised on psühhoplastogeenide mõjud vananevale ajule. On oluline pidada meeles, et mTOR-i aktiivsuse ülemäärane suurendamine seondub samuti mitmete terviseprobleemidega nagu autismispektri häired ja Alzheimeri tõbi.

„Minu jaoks on ilmselge, et kui loodame kunagi täielikult mõista fundamentaalseid reegleid, mis juhivad meie närvisüsteemi tööd, ja õppida seda parandama, kui see ei toimi korralikult, peame õppima igakülgselt tundma nende võimsate ühendite nii negatiivseid kui ka positiivseid mõjusid ajule,“ rõhutas äsjase uurimuse juhtiv autor David E. Olson kokkuvõtteks.