Nimelt olid kunagi saarel elanud ruiklased lennuvõimetud ning hukkusid seetõttu, kui merevee tase tõusis. Paar tuhat aastat hiljem tulid esmase populatsiooni linnud aga saarele tagasi. Evolutsioon otsustas taas vimkat visata ning eri põhjuste tõttu arenesid muidu lennuvõimelised linnud taas lennuvõimetuteks.

Teadlased nimetavad sellist protsessi iteratsiooniliseks evolutsiooniks - tegemist on ajas korduva evolutsiooniprotsessiga, mis kulgeb eri aegadel täpselt samamoodi. Sellised juhtumid on üliharuldased - näiteks värskelt avastatud ruiklasi puudutav täheldus on esmakordne juhus, kui sellist evolutsiooniprotsessi on märgatud ruiklaste puhul ning see on ka üks kõige tähelepanuväärsemaid juhtumeid lindude ajaloos.

"Me ei tea ühtki teist juhtumit, mis puudutaks ruikasid või üldse linde, mis näitlikustaks seda protsessi niivõrd hästi," ütles üks avastuse tegijatest, David Martill CNN-ile.

Umbes kana suurused valgekurk-ruigad pärinevad Madagaskarilt, kuid on asustanud mitmeid ookeanisaari, sealhulgas väiksemaid atolle. Kuna Aldabra atollil ühtegi ruikasid ohustavat kiskjat ei olnud, kaotasidki linnud ajapikku lennuvõime.

Samuti võimaldab tiibade taandarenemine ja lennuvõime kaotamine lindudel energiat kokku hoida - lennuvõimega ruiklaste puhul võtavad lendamiseks vajalikud lihased enda alla pea kolmandiku kogu linnu kehast, seega on lennuvõime kaotamine energiasäästu mõttes väga hea võimalus.

Teadlased tuvastasid kaks korda ajaloos kordunud evolutsioonijuhtumid saarelt leitud lindude luusid uurides. "Need unikaalsed fossiilid pakuvad ilmselgeid tõendeid, et mõlemal juhul asustasid saare tõenäoliselt Madagaskarilt pärit ruigad, kes muutusid mõlemal juhul lennuvõimetuks," ütles üks projektiga tegelenud teadlastest, Dr Julian Hume The Independentile.

Valgekurk-ruigad elavad Aldabra atollil ka praegu ning mingisugust ohtu nendele hetkel ei ole - punases nimistus on linnud märgitud "soodsas seisundis" kategooriasse. Sellesse kategooriasse kuuluvad kõik liigid, kes ei ole hävinud ega ohustatud.