Voyager 1 on jõudnud salapärasesse kosmilisse "trepikotta", teadlased on hämmeldunud

 (100)
Voyager 1 on jõudnud salapärasesse kosmilisse "trepikotta", teadlased on hämmeldunud
Foto: AP

Paistab, et NASA kosmosesondile Voyager 1 ei piisanud Maast kõige kaugemale läkitatud tehisobjekti kuulsusest.

Kosmoseaparaat sisenes äsja Päikesesüsteemi piiril pentsikusse alasse, mis sunnib füüsikuid vaheldumisi kukalt kratsima ja käsi laiutama. Teadlased polnud osanud midagi sellist ennustada.

36 aastat tagasi laotusesse startinud Voyager 1 on koos oma kaksik-sondiga Voyager 2 sooritanud enneolematu lennu meie kodusüsteemi kaugeimate planeetide lähedusse ja saatnud Maale tagasi hulgaliselt hindamatuid andmeid.

Esimene Voyager, mille missiooni põhiosa lõppes Saturni süsteemist möödumisega 1980. aastal, on sellest ajast peale nihkunud aina lähemale tähtedevahelisele ruumile.

Hetkel liigub sond meist rohkem kui 120 korda kaugemal kui on Maa ja Päikese vaheline vahemaa.

Alul arvasid teadlased, et Voyageri siirdumine sellesse uude keskkonda, kus ülejäänud galaktika mõjud jõulisemalt löögile pääsevad, kujuneb järkjärguliseks ja mitte eriti põnevaks.

Nüüd aga tuleb välja, et protsess on märksa keerulisem sellest, mida uurijad ette kujutada oskasid — kosmoseaparaat on jõudnud kummalisse regiooni, mis paneb proovile teadlaste suutlikkuse toimuvat mõistuspäraselt selgitada.

"Kõik mudelid, millega loodeti praegu aset leidvaid sündmusi prognoosida, on osutunud valedeks," nentis Johns Hopkinsi ülikooli rakendusfüüsika laboratooriumi füüsik ning ajakirjas Science 27. juunil ilmunud kolmest värskest Voyageri-teemalisest artiklist ühe juhtiv autor Stamatios Krimigis.

Seotud lood:

"Sisuliselt puudub meil praegusel hetkel igasugune usaldusväärne ettekujutus sellest, mida peaksime järgmiseks ootama."

Päikeselt lähtub laetud osakestest koosneva plasma voog, mida nimetatakse päikesetuuleks ning mis paisatakse tähe atmosfäärist välja kiirusega, mis ületab miljon kilomeetrit tunnis. Mõned neist ioonidest kihutavad isegi kuni kümnendiku kiirusel valguse kiirusest ning nende kanda on ka Päikese magnetväli.

Arvatakse, et lõpuks kohtub päikesetuul nn tähtedevahelise ainega — täiesti teistsuguse osakestevooga, mille lähtepunktideks on massiivsete tähtede surmavad plahvatused.

Sellistes pursetes sündinud äärmuslikult energilisi ioone nimetatakse galaktilisteks kosmilisteks kiirteks ning suuremas osas pärsib kosmosetuul nende tungimist Päikesesüsteemi.

Lisaks on oma magnetväli ka galaktikal, mis arvatakse paiknevat Päikese välja suhtes märkimisväärse nurga all.

Uurijad teavad, et Voyager 1 sisenes päikesetuule piirialasse 2003. aastal, mil sondi mõõteseadmed andsid märku sellest, et osakesed aparaadi ümbruses liiguvad helikiirusest aeglasemalt, olles Päikesest väga kaugele jõudmise käigus oluliselt aeglustunud.

Seejärel, umbes aasta tagasi, muutus sondi ümbritsev keskkond väga vaikseks. Voyager 1 instrumendid näitasid, et päikesetuul on järsku aeglustunud tuhandekordselt — määral, mil seda oli juba praktiliselt võimatu tuvastada. See üleminek oli äärmiselt järsk, võttes aega vaid paar päeva.

Samal ajal kasvasid märkimisväärselt galaktiliste kosmiliste kiirte näitajad, mis California tehnoloogiainstituudi füüsiku, Voyageri projektiga seotud teadlase ning ajakirjas Science ilmunud ühe artikli juhtiva autori Ed Stone'i osutusel oli päikesetuule mõjuväljast lahkumise puhul ootuspärane. Jäi mulje, et Voyager 1 ongi Päikese toimejõu selja taha jätnud.

Milles on siis probleem? Selles, et seal, kus päikesetuul on nüüdseks täielikult peatunud, peaksid jõulised galaktilised kosmilised kiired mõõteriistu tabama igast küljest.

Tuleb aga välja, et Voyager registreerib neid peamiselt ainult ühest suunast. Pealeselle pole sond päikese-osakeste voo peatumisest hoolimata täheldanud mingisugust mõõdetavat langust seda ümbritseva magnetvälja tugevuses.

Seda on raske selgitada, kuna galaktika magnetväli peaks senise konsensuse kohaselt paiknema Päikese magnetväljaga 60-kraadise nurga all.

Mitte keegi ei tea päris kindlalt, mis toimub.

"See on tohutu üllatus," nentis uurimistööga seotud Bostoni ülikooli astronoom Merav Opher.

Ehkki uued vaatlusandmed on äärmiselt põnevad, kujutavad need endast midagi, mille tähenduse üle teoreetikud veel pikaks ajaks vaidlema jäävad, lisas ta.

"Mingis mõttes oleme me tähtedevahelist ainet puudutanud", rääkis Opher, "kuid viibime endiselt Päikese kodus."

Loe veel

Seda analoogiat venitades võib öelda, et Voyager oleks nagu arvanud, et läheb õue, kuid leidnud end hoopis seismas Päikese kodu trepikojas, mille välisuks on avatud, lastes galaktilisel tuulel tuppa sisse puhuda.

Teadlased mitte ainult ei kahtlustanud sellise "trepikoja" olemasolu — neil puudub ka igasugune ettekujutus sellest, kui kauaks sond sellisesse vööndisse jääb. Stone oletas, et Voyager võib lennata veel kuid või aastaid enne, kui jõuab tähtedevahelisse ruumi.

"Ent see võib samas juhtuda juba homme," lisas ta. "Meil puudub mudel, mis meile vastust anda suudaks."

Isegi siis ei pruugi Voyager Stone'i osutusel olla väljunud Päikesesüsteemist, vaid ainult piirkonnast, kus päikesetuul on ülekaalukas.

Krimigis isegi ei soovi spekuleerida teemal, millega Voyager järgmiseks kokku puutuda võib, kuna teoreetikute mudelid pole seni eriti hästi funktsioneerinud.

"Olen veendunud, et loodusel on palju rohkem kujutlusvõimet kui meil," avaldas ta arvamust.

Ülaloleval AP fotol: NASA nägemus Voyager 1-st Päikesesüsteemi äärel.