Tegemist oli esimese korraga, kui teadlased said sellele galaktikaparvele lähemalt pilku heita, ehk kuigi Hitomi missiooni võib üldiselt nurjunuks pidada, siis päris raisku selle tehiskaaslase kosmosesse saatmine pole läinud.

Ilmneb, et kuumad gaasid, mis liiguvad sealsete galaktikate vahel, liiguvad palju aeglasema kiirusega, kui seni arvati ja seetõttu on ka see galaktikaparv stabiilsem, kui seni arvati. Sealsete gaaside temperatuuriks hinnatakse küll 50 miljonit kraadi Celsiuse järgi. Asub galaktikaparv umbes 240 miljoni valgusaasta kaugusel. Sealses spektris suudeti tuvastada vähemalt raua, nikli, kroomi ja mangaani olemasolu, jäänukeid varasematest supernoovadest.

Hitomi oli Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) tehiskaaslane, mille teadusinstrumentidest terve rida pärineb siiski NASA Goddardi kosmosekeskusest. Maksma läks selle valmistamine 250 000 dollarit, kuid praktiliselt kohe, kui see 17. veebruaril orbiidile jõudis, katkes sellega side. Viimse signaalina saadi kätte andmestik Hitomi küljes olnud pehme röntgeni spektromeetrilt (Soft X-ray Spectrometer, SXS), millega tehiskaaslane vaatles galaktikaparve kaks ja pool päeva.

Tehiskaaslane saadeti Maast 575 kilomeetri kõrgusele orbiidile, kuid 27. märtsil 2016 oli JAXA sunnitud nentima, et aparaadiga katkes side praktiliselt kohe. USA ühendatud kosmoseoperatsioonide keskus võis ka nentida, et aparaat oli 26. märtsil lagunenud viieks, hiljem lausa kümneks erinevaks tükiks, kuid mingit viidet kokkupõrkele kosmoseprügiga ei olnud.

Ilmneb, et satelliidi inertsimõõtesüsteem (inertial reference unit, IRU) oli andnud valesignaali, et aparaat pöörleb, aparaadi enda asendikontrollsüsteem üritas seda olematut pöörlemist aga tasakaalustada, pannes aparaadi hoopis vastupidises suunas pöörlema. Tulemuseks oli see, et sealsed seadmed lakkasid töötamast ja aparaat lõpuks lagunes koost.