VIDEO | Teadlane vastab: kas me oleme universumis üksi?

 (91)

Pole välistatud, et selliseid tingimusi, mis meie planeedil elu tekkimisele kaasa aitasid, mujal meie universumis ei leidu, toonitab astrofüüsik Laurits Leedjärv.

Lühike vastus on, et ei tea. Vaevalt leidub inimest, kes teaks sellele küsimusele vastust. Midagi me siiski teame. Esmalt tuleb täpsustada küsimust: mida me peame silmas, kui ütleme, et oleme üksi? Kas seda, et inimene eksisteerib ainult planeedil Maa või leidub kusagil teistsuguseid mõistusega olendeid, meist hoopis kõrgema intellektiga, või kuskil mujal üldse mingit elu leidub kas või kõige primitiivsemat.

Eksoplaneedid, ehk planeedid teiste tähtede juures, on muutunud viimase 25 aasta jooksul millekski tavaliseks, pole kahtlustki, et neid leidub massiliselt. Praegu on neid teada rohkem kui 4100 ja paar tuhat kandidaati ootavad veel kinnitust. Nende hulgas on kümneid, mis on meie Maaga sarnased ja oma tähest sellisel kaugusel, et neil võiks leiduda vedelat vett. Statistilised hinnangud näitavad, et meie Linnutee galaktikas võiks iga tähe juures olla vähemalt 1-1,6 planeeti, see tähendab, et kokku vähemalt 200 miljardit planeeti. Kui kitsendame oma valikut Päikese-sarnaste tähtedega ja planeetidega nn. eluvöös, kus võib leiduda vedelat vett, siis jääb järgi ikka kümme miljardit potentsiaalselt elukõlbulikku planeeti.

Seotud lood:

Kindlaid tõendeid meil elust väljas pool Maad seni ei ole. Ühelt poolt on see märk meie piiratud võimetest elu otsida - me ei saa eksoplaneetide pinnast uurida. Tuleb leppida sellega, mis meile kaugelt kätte paistab ja püüda sealt elumärke otsida. Üheks selliseks märgiks on suurenenud hapniku sisaldus võrreldes atmosfääri tasakaaluolekuga. See võiks anda märku, et võiks toimuda fontosüntees taimedest. Aga me ei oska planeedispektrit tähespektrist eristada - heleda prožektori kõrval küünalt ei näe. Siiski on lootust, et aastal 2025 käiku minev Euroopa eriti suur teleskoop, läbimõõduga 39 meetrit ja paari aasta pärast startiv James Webbi kosmoseteleskoop võiksid anda rohkem aimu eksoplaneetide atmosfäärist.

Inimesi erutab enam kõrgelt arenenud tsivilisatsioonide teema. Kuulus Fermi paradoks - kus nad siis on? Kuid miks me ei ole saanud ühtegi signaali mõnelt kõrgemalt tsivilisatsioonilt? Näiteks on võimalik, et arenenud tsivilisatsioon ei raiskagi energiat endast teada andmisele või tsivilisatsioon, mis on saanud enda valdusesse tuumaenergia, hävitab end kiiresti. Põhjus võib olla ka selles, et neid polegi lihtsalt olemas ja me olemegi ainus tsivilisatsioon.

Oletus üksiolemisest ei ole pessimistide spekulatsioon. See on teaduslikult põhjendatud nn. erilise või haruldase Maa hüpotees, mille kohaselt elu oma primitiivsetes vormides ainu- või hulkraksete organismidena võib olla universumis laialt levinud, kuid keerukas elu sellises liigirikkuses, nagu me tunneme seda planeedil Maa, vajab tekkeks ja püsimiseks väga spetsiifilisi tingimusi, mitmete astronoomiliste ja geoloogiliste asjaolude väga haruldast kokkusattumist.

Alustame kas või sellest, et peab olema täht õiget tüüpi galaktikas, õigel kaugusel galaktika tuumast, nagu meie Päike parajasti on. Kui Päike oleks meie galaktika tuumale lähemal, siis oleks tähtede keskmine ruumiline tihedus suurem ning toimuksid sagedamini tähtede kokkupõrked ja vastastikused mõjutamised, mis mõjutavad planeetide liikumisi ja väiksemate kehade, näiteks asteroidide ja komeedituumade liikumisi. Nende kokkupõrked elukandva planeediga elule soodsalt ei mõju. Galaktika tuumale lähemal on põhjust karta ka ohtlikku kiirgust supernoovadelt. Kaugemal keskusest oleks elu rahulikum, aga seal on elemente, mida tarvis planeetide tekkeks vajalikke keemilisi elemente - mida astronoomid nimetavad metallideks ehk vesinikust ja heeliumist raskemad elemendid - liiga vähe, et seal üldse planeete tekiks.

Lisaks vedel vesi, millest me juba rääkisime. On välja mõeldud igasuguseid eluvorme, aga ilma veeta on raske mingit elu ette kujutada. Maa on ainsana selles vedela vee elu vöös. Samas ega teistsugused tähed kui Päike ka eriti hästi ei sobiks. Väiksema massiga jahedamatel tähtedel esinevad väga võimsad pursked, mis mõjuksid keerukale elule hävitavalt. Väiksema massiga tähtedega on veel ka see häda, et planeedid peaksid asuma sellistele tähtedele väga lähedal. Mis omakorda tähendab, et nad on kogu aeg pööratud ühe küljega Päikese poole. See tähendab, et üks planeedi pool kuumeneb üle ja teine külmub.

Samuti on väga oluline planeedi orbiidi pikaajaline stabiilsus ja planeetide asetus. Esimestest eluvormidest kõrgemate loomade ilmumiseks meie planeedil kulus kolm miljardit aastat. Kogu selle aja jooksul pidi Maa saama palju päikesekiirgust ning suured muutused oleksid võinud evolutsiooni käiku kas muuta või selle hoopis nurjata.

Peame olema ka tänulikud, et meil on hiidplaneedid Jupiter ja Saturn. Nad toimivad kosmiliste tolmuimejatena, mis ei lase tungida asteroididel ja komeedituumadel sügavamale Päikesesüsteemi sisealadele.

Oluline on ka planeedi Maa paras suurus ja mass, et ta suudaks näiteks atmosfääri kinni hoida. Marsil näiteks ei ole selleks piisavalt massi. Isegi kuiva maa ja vee vahekord, mis on Maa puhul 30 ja 70%, näib olevat optimaalne suureliigilise mitmekesisuse tekkeks ja püsimiseks.

Siis veel ka Maa siseehitus ja laamtektoonika. Ilma maakoore ja vahevöö keerukate liikumisteta ei oleks atmosfääris sellist süsihappegaasi hulka, mis kindlustaks Maal liigilise mitmekesisuse, sest keskmine temperatuur Maal ilma sellise atmosfääri koostiseta oleks -18 kraadi juures. Lisaks annab laamtektoonika võimaluse Maa magnetvälja tekkeks, see kaitseb meid kosmilise ja Päikeselt tuleva kiirguse eest.

Ja lõpuks Kuu. Tema roll on oluline. Näiteks selleks, et Maa pöörlemine ei oleks liiga kiire, mis tooks kaasa lühikesed päevad ja väga tugevad tuuled. Suhteliselt suur Kuu aitab ka Maa pöörlemistelge paigal hoida, mis on jällegi elu pikaajalise evolutsiooni seisukohalt vältimatu. Pole välistatud, et just Kuu moodustumise kataklüsm, umbes neli ja pool miljardit aastat tagasi pani aluse Maa sellisele siseehitusele, mis lubas laamtektoonika käivitumist ja sellega kaasnevat.

Kui veel lisada kõik teadaoleva eluslooduse evolutsiooni keerdkäigud ja tagasilöögid, siis võib tunduda imena, et inimene saab üldse olemas olla.

Küsimus kas oleme universumis üksi on põnev ja seni vastuseta. See on üks küsimusi, millele ei saa jaatavalt vastata. Nagu küsimusele „kas sa magad?“ Kui me saame kindlad tõendid, siis on vastus „ei“, aga kuni meil neid ei ole, siis ei saa me vastata ka „jah“.