Juno pole küll esimene inimkätega ehitatud aparaat, mis Jupiteri külastab. Pioneer 10 lendas 1973. aastal Jupiterist (täpsemini selle atmosfääri välimisest piirist) mööda 132 252 kilomeetri kauguselt, Pioneer 11 aasta hiljem 34 000 kilomeetri kauguselt, mõistagi pildistades ja uurides hoolega Jupiteri.

Jupiteril peaks küll olema ka tihedam tuum, aga selget maapinda sellel gaasiplaneedil ei ole, kuigi atmosfäär kerkib keskmest 5000 kilomeetrini. Voyager 1 möödumisel 1979. aastal mõõdeti kaugust juba planeedi keskmest, 349 000 km kauguselt, Voyager 2 puhul samal aastal aga jälle välimisest pilvepiirist, 570 000 km kauguselt.

NASA järgmine sond Ulysses möödus 1992. aastal Jupiteri põhjanabast 451 000 km kauguselt. Kosmoseparaat Galileo asetus aga juba 1995. aastal kaheksaks aastaks Jupiteri ümbritsevale ligi 200 000 km kauguselt tugevalt väljavenitatud orbiidile, tehes küll kokku vaid 35 tiiru (keskmiselt 198 päevaga) ümber Jupiteri, enne kui 2003. aastal paisati aparaat Jupiteri pilvedesse, kiirusel 173 736 km/h, et ta seal ära põleks.

Teel Saturni juurde lendas ka kosmoseaparaat Cassini 2000. aastal Jupiterist mööda, küll kümne miljoni kilomeetri kauguselt, teel Pluuto juurde aga New Horizons 2007. aastal 2,3 miljoni kilomeetri kauguselt. Kõik need aparaadid on teele saatnud USA kosmoseagentuur NASA ja sama agentuur läkitas 2011. aastal Jupiteri suunas teele ka kosmoseaparaadi Juno, mis peaks nüüd jõudma Jupiterile lähimale kui ükski aparaat (peale muidugi selle atmosfääris leegitsenud Galileo).

Euroopa kosmoseagentuuri esimene aparaat Jupiter Icy Moon Explorer on mõeldud Jupiteri juurde jõudma alles aastaks 2030, teiste riikide ja agentuuride kosmoseplaanid seni veel Marsist kaugemale ei ulatu.

Juno peaks edaspidi tegema Jupiteri ümber kokku 37 tiiru, kuid liiga lähedale lendamine tähendab tõsist riski. Juba Galileo seadmed kannatasid tugevasti kosmilise radiatsiooni tõttu, Juno lähenedes Jupiterile tuleb aga arvestada ka sellega, et Jupiteri atmosfääris suure rõhu all olev vesinik toimib sisuliselt elektrijuhina. On arvestatud, et see metalne vesinik, ühenduses Jupiteri kiire pöörlemisega - üks ööpäev oleks Jupiteril vaid kümme tundi pikk - loob Jupiteri ümber tugeva magnetvälja, millesse sattumine hakkab kindlasti Juno seadmeid rikkuma.

Küll on Juno elektroonika, sh ka titaankesta sisse peidetud pardaarvuti, tehtud oluliselt turvalisemaks kui oli Galileo oma, kuid ikkagi pole võimalik ette näha, kui kaua aparaat tegelikult tööjõulisena püsib.