Värskelt startinud ESA ja jaapanlaste kosmosemissioon tõttab Merkuuri uurima
Praeguse plaani järgi 2025. aastal Merkuurini jõudev kosmoselaev pidi algse plaani kohaselt kaasas kandma ka väikest Mercury Surface Elementi maandurit, kuid eelarve puudujäägi tõttu sellest plaanist loobuti. Hetkel on kosmosesõidukil kaks orbiiterit, ehk planeedi orbiidil viibima hakkavat vaatlusjaama.
ESA seade, mis kannab Mercury Planet Orbiteri ehk MPO nime, on umbes kahemeetrine ning kaalub terve tonni. Jaapanlaste seadeldis on oluliselt väiksem: selle mass moodustab ESA omast vaid umbes veerandi. JAXA Mercury Magnetospheric Orbiter ehk MMO, mille puhul kasutatakse ka hüüdnime Mio, moodustab koos ESA orbiiteriga Merkuurile lendava masina terve tiiva.
Teise tiiva moodustab aga spetsiaalne transpordimoodul MTM - Mercury Transfer Module, mille eesmärk on pakkuda vajalikku tõukejõudu, et kosmoselaev planeedini jõuaks. Seadmel on spetsiaalne päikesepaneelidest moodustunud "tiib", mis aitab sellel luua elektrit. Kogutud elektrienergiat kasutatakse ksenoongaasi molekulide "kiirendamiseks" ehk positiivseks laadimiseks, mis omakorda tekitab tõukejõudu. Nii on võimalik võrreldes tavapäraste keemiliste rakettidega oluliselt suurema edukamalt kosmoses reisida.
Päikese tõmbejõu tõttu (ning kuna Päike on Merkuurile niivõrd lähedal) kasutatakse uut süsteemi aga mitte sõiduki kiirendamiseks, vaid pigem selle aeglustamiseks.
Uuritakse nii lähedalt kui ka kaugelt
Jaapanlaste Mio jääb Merkuuri kaugemale orbiidile ning hakkab uurima planeedi magnetvälja ja selle vahetuses läheduses olevat kosmosekeskkonda.
ESA orbiiter aga liigub keemiliste rakettide abil planeedile lähemale ning hakkab uurima planeedi pinda, kasutades kaasasolevaid kaameraid ja muid instrumente. Kuna uus sond on suurem kui varasemalt Merkuuril käinud NASA MESSENGER, loodetakse, et kogutavad andmed on täpsemad ja annavad planeedi kohta rohkem infot.
Kuna ka MPO-l on varuks magnetomeeter, on võimalik kahe sondi poolt samal hetkel kogutavaid andmeid omavahel kõrvutada. See võimaldab meil teada saada, kuidas signaalid läbi planeedi magnetvälja eri osade liiguvad.
