Uuring, millesse panustas Tartu observatooriumi teadur, võib näidata elu võimalikkust Marsil

 (18)
Jezero kraater Marsil.
Jezero kraater Marsil.NASA

Tartu observatooriumi vanemteadur Mihkel Pajusalu uuris koos kolleegidega Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, kuidas moodustuvad tsüanobakterite mikrofossiilid sellises keskkonnas, mis oli omane noorele Maale. Kui kulguriga leitakse sarnaseid jälgi ka Marsilt, on see märk, et punasel planeedil on olnud elu.

Tõenäoliselt olid Marsil varajasele Maale lähedased tingimused. Niisiis peaks punase planeedi elu olema jätnud jälgi, mis on sarnased tsüanobakterite mikrofossiilidega Maal. Tsüanobakterid ehk sinivetikad on iidsed organismid, kes suudavad elada veekogudes, niisketel pinnastel, troopikas, polaaraladel, kõrbetes, soolases vees, samblikes, käsnades ja nii edasi. Sagedamini esineb neid siiski magevees. Tsüanobakter on raku ehituselt sarnane bakterile, eluviis, välimus ja ökoloogiline roll sarnaneb aga vetikale.

Asja uuris Pajusalu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) järeldoktorantuuris, tegutsedes muu hulgas professor Tanja Bosaki töörühmas. Uuring on väga asjakohane, et eeldatavasti juba juulis saadab NASA Marsile järgmise kulguri Mars 2020 (kasutusel ka nimi Perseverance). Professor Bosak aga on valitud üheks teadlaseks, kes saab otsustada, milliseid proove Marsilt missiooni käigus võetakse.

Pajusalu osales uuringu tõttu 2017. aasta veebruaris Mars 2020 maandumiskohtade valiku töötoas, mis toimus Los Angelese lähedal. Otsustati, et kulgur maandub Jezero kraatris, mille poolt ka MIT labor hääletas. Artikli esimene autor, dr Kelsey Moore, läks missiooniga lähemalt tegelemiseks tööle NASA Reaktiivliikumiste laboratooriumisse, kus kulgur valmib.

Vett leidus Marsil väga ammu

Jezero kraatris oli teadlaste hinnangul 3,9 kuni 3,5 miljardit aastat tagasi umbes 250 meetri sügavune järv. Iidsel Marsil olnud vesi kandis sinna setteid, moodustades järve põhja settekuhjumisalasid ja jõedeltasid. Pajusalu ja kolleegide artikkel suunab niisiis Marsi-kulguri võtma setteproove kohtadest, kus katse käigus uuritud mikrofossiilid tekkida oleks saanud ja võiksid praeguseks säilinud olla.

Samuti saab pardasensorite mõõtmisi optimeerida, et selliste mikrofossiilide tuvastamine oleks kõige lihtsam, sest nii kulguri töö- kui ka sensorite kasutatavuse aeg saavad olema piiratud. Uuritud mikrofossiilide leidmine tõestaks, et Marsil oli kunagi elu.

Mars 2020 kuukulgur maandub sihtplaneedile eeldatavasti 2021. aasta veebruaris ja tegutseb seal ligi ühe Marsi-aasta, mis on meie arvestuses 687 päeva. Kulgur kogub proove ka selleks, et järgmine missioon need Maale tagasi saaks tuua. Seetõttu kannab kuukulgur endaga kaasas proovide pikaajaliseks säilitamiseks mõeldud miniatuurset hoidlat, mis jäetakse Marsi pinnale järgmist missiooni ootama. Täiesti uudse osana läheb Mars 2020ga kaasa väike robothelikopter, mille eesmärk on Marsi-kulguri lähiümbrust uurida ja kaardistada.

Mars 2020 ei ole ainus missioon, mille kulgur lähikuudel punasele planeedile saadetakse. Viimaseid ettevalmistusi tehakse ka Hiina missiooni Tianwen-1 ning Araabia Ühendemiraatide missiooni Hope Mars kulgurite väljumiseks. Mitme missiooni kosmoselaevad väljuvad samal ajal seetõttu, et Marsi ja Maa omavahelise paiknemise tõttu on planeetide vahel liikumine kiirem ja nõuab vähem kütust.

Lähiaastatel plaanitakse Marsile saata ka Euroopa Kosmoseagentuuri ESA ja Vene Kosmoseagentuuri Roskosmos missiooni ExoMars teine osa, mille koosseisus saab olema ka kulgur. Missiooni esimene osa väljus 2016. aastal, kuid selle maandumiseks mõeldud osa ebaõnnestus.