Uskumatu tehnika: kuidas „lapikmaandurite“ laevastikud võiksid uurida võõrplaneete
Üks võimalikke tulevikustsenaariumeid planetaarse kosmoseuurimise vallas on kaugete maailmade pinnale läkitatavate vaibataoliste robotite hordid, mis planeetide uurimisega seni seondunud riske oluliselt vähendaksid. Uurijad tegelevad praegu selliste peaaegu tasapinnaliste, käteräti mõõtu maandumisseadmete väljatöötamisega, mida oleks võimalik hulgakaupa läkitada näiteks Marsile või Jupiteri kuule Europale.
Taoline lahendus lahkneb suuresti planeetide vahetu vaatlemise nüüdis-mudelist, mille raames läkitatakse võõrmaailmade pinnale vahel harva üksikuid autonoomseid maandumismooduleid või kulgureid, mille arendamine ja konstrueerimine on läinud maksma sadu miljoneid dollareid, vahendab space.com.
Üheks „tasapinnalise“ maandumismooduli eeliseks oleks NASA California osariigis Pasadenas tegutseva reaktiivlaboratooriumi JPL esindaja Hamid Hemmati osutusel võimalus neid n-ö virna laduda ja ühte kohta maandumise asemel suurtele territooriumidele laiali puistata.
Eelmisel kuul Stanfordi ülikoolis toimunud USA riikliku kosmoseagentuuri NASA uuenduslike arenduskõlbulike kontseptsioonide sihtasutuse NIAC sümpoosionil ettekandega esinedes märkis Hemmat: „Me usume, et see võimaldaks NASA-l uurida selliseid kohti, kuhu nad praegu minna ei julge.“
Mullu eraldas NIAC Hemmati töörühmale „lapikmaanduri“ kontseptsiooni väljatöötamiseks 100 000 dollari suuruse stipendiumi.
Praegune lahendus kujutab endast kümneid mitmesuguste anduritega varustatud, meeter korda meetrise pindalaga, aga ainult ühe sentimeetri paksuseid matte, mis suunataks võõra planeedi või kuu pinnale emalaeva pardalt. Uurijate selgituse kohaselt maanduks iga taoline vaibake eri paigas ilma vajaduseta keeruliste ja kulukate maandumissüsteemide järele nagu „lendkraana“, mis NASA kulguri Curiosity 2012. aasta augustis ohutult Marsi pinnale poetas.
Ühe-kahe maandumismooduli kaotus ekspeditsiooni kohta poleks Hemmati osutusel niikuinii probleemne. „Mitte kõik moodulid ei pea terveks jääma, kuna neid toimetatakse ühe lennu käigus kohale mitukümmend,“ selgitas ta. „Isegi sellest, kui ainult pooled tervena pinnale jõuaksid, poleks hullu. Me oleksime ka sellega rahul.“
Õhukeste ja paindlike elektroonikaseadmete arendamise vallas viimasel ajal tehtud edusammud võimaldaksid neil päikesetoitega mattidel koguda hulgaliselt andmeid maavälistes keskkondades valitsevate tingimuste kohta. Igal vaipmoodulil võiks olla küljes väikesed kaamerad, spektromeetrid ja muud keskkonnavaatlusseadmed, leidis Hemmati.
Vaipmaandurid läkitaksid kogutud teabe kas orbiidil tiirlevale sondile või ajuti ülelendavale seireaparaadile, mis omakorda edastaks selle Maale.
Kuna Jupiteri kuu Europa ja Saturni kuu Enceladus on väga kaugel, nõuaks nende pinnale läkitatavate vaipmaandurite käitamine midagi enamat kui päikeseenergia. Sellise energia saaks aga maanduritele kiirata kosmoseaparaadilt orbiidil, mis peaks niikuinii andmete edastamiseks regulaarselt maanduritest üle lendama, rääkis Hemmati.
